|
Ajakaja: Möödunud isadepäeva auks
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 10. november 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Mida me siis meestest tavaliselt räägime – meie, naised? Tavaliselt me anname neile hinnanguid. Ja enamasti kriitilisi.
Siis me veel organiseerime nende tegemisi. Ja siis me sätime nende kodu ja siis me otsustame, mida nad selga peaksid panema. Ja siis me ärgitame neid meie lastega tegelema ja koos meiega vaba aega veetma ja tööd tegema ja siis veel igasugu muid asju. Ja kõige lõpuks me kommenteerime kõike seda, mida mehed on meie organiseerimisel teinud ja nii see eluke veereb kui hernes. Ja kui mehed meie poolt plaanitud rajalt kõrvale kalduvad, siis on pahandus majas.
Isadepäeva puhul esines pealinnas presidendi proua ja arvas, et me peaksime laskma oma meestel olla isad nende endi moodi... Nojah. Selles ütlemises on tõsine iva sees. Ja ma arvan, et probleem ei ole mitte üksnes isaks olemises, vaid probleem on laiem, meheks olemises üldisemalt...
Tegelikult on probleem veelgi laiem. Probleem on selles, et kas ja kuipalju me oma kaaslastel ja kaasadel laseme olla indiviidid, kui palju me aktsepteerime neid sellistena, nagu nad on. Ja kuipalju me tahame neid ümber disainida meie, naiste tahtmist mööda.
Kuid võib olla ka nii, et eesti naised lihtsalt on nii jõulised, et nad peavadki ka meeste elu organiseerima. Saarel kindlasti on olnud vanast ajast oluline, et naine hoidis sel ajal, kui mees merel käis, kogu majapidamise ja lapsed ning tema oli see tugisammas perekonna jätkusuutlikkuseks. Ajalooliselt selline määrav roll siis naistel.
Meie kultuuriruumis räägitakse suhteliselt vähe idamaades laialt levinud yin- ja yang-tasakaalust. Kuid äkki peaks sellest kauge maa tarkusest hakkama rohkem rääkima, äkki isegi peaks sellest tarkusest midagi õppima, et saada oma ellu rohkem üksteisega arvestamist.
Erinevuste aktsepteerimist. Et saada meie ellu rohkem sünergiat mees- ja naisenergiatest. Et saada meie ellu rohkem harmooniat ja üksteisemõistmist. Teineteisest lugupidamist ja teineteise väärtustamist. Ja seda mitte ainult riiklikel pühadel, isade- või emadepäeval. Vaid lihtsalt, igapäevaselt ka. Ja soovitavalt ilma kriitiliste kommentaarideta. Ehk?
|
RSS