|
Aeg vanale õpetajale
Autor: Kaja Tampere
Kolmapäev, 29. august 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Kui sageli te olete oma vanade õpetajate peale mõelnud? Kas te üldse olete mõelnud selle peale, et MIKS olete te just sellised, nagu olete? Mis roll on teie vanadel õpetajatel teie praegusel MINAKS olemisel? Mina mõtlen selle peale viimasel ajal väga tihti. Ja selleks on mitmeid põhjusi.
Esiteks – ma tunnen süüd, et pärast keskkooli lõppu ei ole mul olnud aega rohkem kui kord kooli tagasi minna oma õpetajaid vaatama. Jah, ikka leiab ju põhjenduse, kuid tegelikult on see puhtalt minupoolne hoolimatus. Eriti valusalt vaevab see mind sellest kevadest saati, kui mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja liiga vara ja liiga äkki meie juurest läks.
Ma oleksin tahtnud teda lihtsalt kallistada, sest tegelikult, mis oleks ma olnud ilma temata – väga paljud minu oskused ja tarkused on tulnud temalt. Ja ma ei mäleta, et siis, kui ma teda viimati nägin, 18-aastasena, oleksin eriti sügavmõtteliselt lahti mõtestanud oma õpetaja rolli minu elus.
Tänaseks on olukord selline, et ega neid õpetajaid koolis suurt enam olegi, kes minu ajal aktiivsed tegijad olid. Aeg on teinud oma töö ja põlvkonnad on vahetunud – tänavu käisin oma vanas koolis lõpuaktusel, kuna mu väike sugulane lõpetas gümnaasiumi. Seal ei olnud enam ühtegi nendest inimestest, kes olid mind õpetanud.
Sel suvel sain kallistada oma vana klassijuhatajat. Küll on hea, et ta on veel meiega ja et teda saab kallistada ja talle öelda, kui oluline ta meile on olnud. Ma ei häbene öelda ka seda, et ta on meid tegelikult ju sisuliselt kasvatanud, inimeseks. Meie klassijuhataja oli nimelt venelanna ja tänu sellele kogemusele ei ole minul ja ma arvan, et ka minu klassikaaslastel, probleeme teistsuguste kultuuride ja temperamentide mõistmisega.
Ja ilma temata ei oleks olnud seda suurepärast matka läbi vene kultuuri ja kirjandusloo – nüüd viimaselgi kokkusaamisel sai räägitud Puškinist ja Ahmatovast. Ma ei suuda meenutada ühtegi korda, kus tunnid temaga oleks läinud „punaseks“ või tollasest riiklikust ideoloogiast lähtudes poliitiliseks.
Ja siis veel mu klaveriõpetaja. Oi, kuidas ma omal ajal vingerdasin, et seda muusikakooli läbi saada ja kui intelligentselt ja rahulikult õpetaja mind sellest läbi juhtis ja pean ütlema, et ma mängiks praegugi heal meelel klaverit, kui mul klaver kodus oleks. Samamoodi on mu tundemaailma arendanud kõik minu muusika- ja kunstiõpetajad.
Kas te olete kunagi mõelnud, mida üldse need koolitunnid teile eluks kaasa andnud on? Ma arvan, et enamik teist vastab, et ega enam ei mäleta küll, mis seal räägiti või tehti, ning paljud ütlevad, et nad ei pea üldse viisigi. Kuid ärge mõelge nii. Mõelge hoopis, milliseid hingekeeli need tollased sunduslikud muusikakuulamised teis tegelikult ja sisuliselt äratanud on.
Näiteks füüsikaõpetaja tekitas minus tunde, et ka naisterahvas suudab füüsikast aru saada. Keemiaõpetaja aga vastupidise tunde, et kõik inimesed ei suudagi keemiat selgeks saada ja mõnedest asjadest siin elus tuleb suure kaarega ringi minna. Nii et tegelikult, ma arvan, et paljud asjad meie elus, mõtetes ja tunnetes on alguse saanud meie õpetajatest, inimestest, kes meid ühel või teisel viisil on elus läbi erinevate teemade juhatanud. Nii heas kui halvas.
Üks minu kunagine koolikaaslane tunnistas hiljuti, et trehvas linnas ühte oma vana õpetajat, kes oli hädine ja vilets ja äärmiselt haletsusväärses olekus, ning see inimene tunnistas, häbiga küll, et ei mingit kaastunnet, hoopis oleks koolipoisi kombel tahtnud jalaga ühte teatud kohta virutada. Selline pikk viha ja kurb kogemus siis ebaõiglastest koolikogemustest.
Ent lähtugem siiski positiivsest
Millal teie oma vana õpetaja jaoks aega võtsite? Kas või mälestustes, kui neid enam elavate seas pole. Ja kui nad veel elavad, siis kuidas nad elavad? Kas neil on lapsed, kes nende eest hoolitsevad? Kas neid mäletatakse ja tunnustatakse? Kas kool, kus nad kunagi end ohverdasid – õpetajate seas on ohvrimeelsed mu meelest valdavas ülekaalus, sest ma pole kohanud ühtegi õpetajat oma elus, kes poleks olnud pühendunud fanaatik –, kas selles koolis neid veel mäletatakse?
Ja tegelikult, õpetajad on oma olemuselt intellektuaalid – kas ühel vanal tervisega kimpus oleval inimesel, kelle vaim siiski veel ergas, on piisavalt intellektuaalset eneseteostust? Kas on kedagi, kellega vestelda, maailma ja elu üle arutleda? Kas te teate, kas teie vanal õpetajal on ikka leib laual ja meel rõõmus?
Varsti algab kool ja jälle lähevad uued lapsed vastu võtma parimat, mida õpetajatel neile pakkuda on. Üha uued ja uued noored tulevad ülikoolist ja hakkavad õpetajateks, et muuta maailma targemaks ja paremaks.
Võtkem siis nüüd, uue kooliaasta eel, korrakski ette külaskäik oma vanade õpetajate juurde – kui nad on veel elus, siis on see õnn ja me saame neid veel kord kallistada. Kui neid aga enam pole enam, siis saame minna surnuaiale ja seal neid oma mõtetes kallistada.
Me oleme nüüd küll ise suured ja targad ja tublid, kuid me poleks pooltki nii suured ja targad ja tublid, kui ei oleks eluteel kohtunud oma õpetajatega. Nii heas kui halvas.
|
RSS