|
Arusaamine kui aukudega juust
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 29. jaanuar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Inimesi saab eristada paljude asjade järgi. Ka selle järgi, kuidas nemad asjadest aru saavad... Enamasti ei saa. See peab ikka olema eriliselt empaatiline inimene, kes kõike mõistab ja õhust haarab ja kellel kunagi mingeid küsimusi ei teki ja arusaamise auke ei jää. Mina kuulun väga ja kindlalt sinna viimaste sekka, kellel asjadest arusaamine pigem vaevaline on. Ja nüüd asja juurde.
Olen oma elu jooksul palju ilusaid tekste lugenud. Ma arvan, et sadu, alates tudengite kaunitest maailmaparanduslikest üllitistest kuni tähtsate strateegiate, arengukavade, seadusteni välja. Kõiki neid kirjutisi iseloomustab üks ja ühine joon – nad on tõepoolest väga ilusad ja soovivad alati parimat.
Viimased nädalad veetsin Saare maakonna arengukava seltsis.
Ka väga ilus kirjatükk. Lausa süda läks härdaks, kui lugesin, kuidas meist aastaks 2020 ilusad, rikkad, targad ja andekad saavad... Ja kuidas elu saab olema nagu lilleaed kesk Läänemerd. Unistamine on armas ja hea. Ja mul on hää meel, et lõpuks ometi vaadatakse Saaremaal ettepoole, tulevikku ja tahetakse saada paremaks.
See on juba pool või isegi rohkem kui pool tehtust, tegelikult. Igasugustel plaanidel on alati ka sugestiivne jõud – me sõnastame eneste jaoks asju, mida muidu mõtetes kaasas kanname, ja siis kui nad paberile kirja oleme pannud, siis saavad nad nagu reaalsuseks.
Reaalsus on aga ka see, et mitte midagi uut ma sellest arengukavast välja ei lugenud. Jah, ma olin peaaegu et kõigega nõus, mis seal kirjas oli, kuid ma ei leidnud midagi, mida praegu juba Saaremaal ei oleks (aga kavas on kirjas, et see saab olema tulevikus). Samuti olen ma nüüdseks veendunud, et kui selles dokustaadis kohanimed ja muud täpsustavad isikustavad detailid ära vahetada, võib see olla ka Hiiumaa arengukava, aga miks ka mitte Setumaa või Viljandimaa arengukava?
Universaalsus võib muidugi ka pluss olla, eriti konsultatsioonifirmadele, kes kõikidele klientidele unikaalseid standardseid lahendusi pakuvad. Sest iga klient avastab ju oma naba ikka uuesti ja uuesti ja uuesti – mis sest, et need nabad kõik tegelikult väga sarnased on.
Sisust ka natuke, näite varal
Saades ühele poole kauni strateegiaga, asusin ahnelt neelama tegevuskava. Õnnetuseks oli alguses kohe hariduse teemaline eesmärk, tegevussuund ja tegevus. Andku nüüd austet kunagine matemaatikaõpetaja mulle andeks, et tema kapsaaeda kohe sonkima lähen, aga see valik oli juhuslik, ei midagi isiklikku.
Loen mina eesmärki: Õppijate individuaalsed iseärasused on väärtustatud ja õppimisvõimalused tagatud. Vahva. Väga suurepärane.
Loen edasi tegevussuunda: Laste individuaalsete iseärasustega paremaks arvestamiseks koolis võimaluste loomine... Järjest vahvamaks läheb.
Tõepoolest, midagi sellist olen igatsenud kogu oma kooliaja.
Loen jälle edasi loogiliselt järgmist sammu tegevuskavas – tegevus: Mitmekülgsete hariduse mõõtmiskarakteristikute kasutuselevõtt koolide objektiivsemaks hindamiseks... Nagu ämbriga oleks külma vett kaela kallatud. Kõik, mis eespool nii ilusti algas, siinkohal nii koledasti lõppeski. Mõtlesin, et mis mul viga on – kas olen kiuslik, loll või mõlemat või veel midagi kolmandat. Ja siis sain aru.
See ongi Eesti stiil arendada – läbi bürokraatlike regulatsioonide. Ka laste individuaalsete iseärasuste väärtustamiseks on vaja mõelda mingi hindamise ja inspekteerimise peale. Kas siis siiani polegi haridusasutusi objektiivselt hinnatud? Ja kas ei ole parim hinnang siiski rahulolevad õpilased ja lapsevanemad? Ja äkki oleks mõeldav õppijate individuaalsete iseärasuste väärtustamiseks siiski midagi konkreetsemat lapselähedasemat välja mõelda, mitte alustada õpetajatele inspekteerimisega õudusunenägude orgunnimist uuel tasandil.
Sõnaga, siinkohal tulid sellesse ilusasse roosamanna juttu minu jaoks lüngad sisse. Enam ei linkinud erinevad jupid üksteisega. Nagu eriti auguline juust kunagi...
Aastaid tagasi olin osaline Eesti ravikindlustuse uue strateegia tegemisel... ja siis sattusin tunnistajaks situatsioonile, kus üks suurepärane ravikindlustuse spetsialist üritas minule, rumalale humanitaarile seletada, mis on haigekassa põhiline ülesanne.
Tema ja tõenäoliselt ka täna veel paljude teiste ausate ja usinate ja kompetentsete ametnike väitel on haigekassa ülesanne kindlustada seaduslik kontroll ravikindlustusraha kasutamise üle, ja seda raviasutustega sõlmitud lepingute kaudu jne. Aga minu kui kodaniku jaoks, ehk siis inimese jaoks, kelle jaoks see ravikindlustus tegelikult mõeldud on, pole vahet, kellega ja kuidas need lepingud sõlmitud on. Mina tahan arstiabi ja kvaliteetset ja nüüd ja kohe.
Lapsevanemana ja ka lapsena ma soovin, et minu või minu lapse individuaalsed iseärasused oleks arvestatud, ja see on suurepärane eesmärk ja tahe. Aga mind ajab närviliseks see, et õpetajaid senisest objektiivsemalt inspekteerima hakatakse – kas siis siiani tehti neile ülekohut? Ja üldse – kust tuleb arusaam, et kui õpetajate tööd mõõta ja neile selle mõõdikutesüsteemiga lisatööd tekitada, et nad siis paremini õpetama hakkavad ja seeläbi on minu kui õppija individuaalsus rohkem väärtustatud? Kahtlen väga.
Loomulikult peaksid olema mingid kriteeriumid ja tagasiside ja mingi dialoog õpetajate ja laste ja haridusametnike vahel. Aga millisesse äärmusesse me laskume. Või leiame kuldse kesktee? Ja peame ikkagi meeles, mis on TEGELIK eesmärk.
Äkki oleks võinud seda tegevust sõnastada ka nii: Kooli, kodu ja haridusametnike vahelise koostöö ja dialoogi tõhustamine õppijate individuaalsete iseärasuste väärtustamisel ühiste kohtumiste ja arenguvestluste kaudu vähemalt korra kvartalis (kuus, nädalas...)
Ja nendeks vestlusteks oleks olnud kava, mis sisaldab nii kriteeriume kui ka tagasiside analüüsi, kui inimlikku mõõdet ja on tegelikult üks tõhus ja asjalik erinevate asjassepuutujate vaheline kokkusaamine.
Kusjuures tark oleks sinna ka lapsi kaasata, et rõhutada nende vastutust õppimisprotsessis näiteks – sest haridus on tegelikult ju nende privileeg.
Tean Eestis koole, kus selliseid analüüse, tagasisidesid ja erinevate osapoolte kohtumisi korraldatakse, ja see on olnud tõhus ja ei ole olnud koormav ja on andnudki lastele just nende individuaalsete iseärasuste õitsengu, millest ka Saare arengukavas juttu on.
Strateegia on protsess
Olen aastaid ülikoolis strateegiat tudengitele õpetanud. Üks äärmiselt oluline asi on strateegiate juures see, et strateegia on protsess, mille realiseerumine sõltub sellest, kuivõrd need, kes seda strateegiat kunagi ellu hakkavad viima, seda asja aktsepteerivad. Päris rohujuure tasandil.
Kuivõrd on olnud sellesse strateegiasse kaasatud kodanikud? Kuivõrd on küsitud näiteks õpetajatelt, mismoodi tegelikult õppijate individuaalseid iseärasusi saaks väärtustada jne?
Teine nüanss on siin ka – strateegia ei saa kunagi valmis, tagasiside süsteemi abil teda korrigeeritakse ja kohandatakse pidevalt. Strateegia peab olema tundlik selle keskkonna suhtes, kus ta peaks toimima. Strateegia on mõtteviis, filosoofia. Strateegia peab olema inimesele lähedal, mitte kaugel kabinetis, lauasahtlis, konverentsil.
Eelmisel sügisel tuli mulle e-mailiga kiri Soome haridusministeeriumist – kõik Soome ülikoolides õpetamisega tegelevad inimesed said selle e-maili. Ja seal paluti minu arvamust ja ettepanekuid selle kohta, kuidas muuta Soome kõrghariduselu paremaks, efektiivsemaks, lastesõbralikumaks.
Et mida mina, tavaline lihtne kesktasandi õppejõud asjast arvan (ja siin on oluline sisuline vahe, kas küsitakse inimeselt personaalselt või kutsutakse igast pundist üks eelistatu mingisse töörühma). Eestis olen ka umbes 10 aastat õpetanud ja kogemust ju peaks olema, aga siin pole ükski ametnik suvatsenud huvi tunda, et mis head ja tarka nõu oleks minul, väikesel lihtsal õpetamise musta-töö-tegijal anda suurtesse ja maailmarevolutsioonilistesse Eesti hariduselu korraldavatesse dokumentidesse...
Ja mitte ainult hariduses ei ole need asjad nii. Elu on pea igal alal Eestis sellise suhtumisega, et... jah. Haridus sattus minu hambu siin kirjutises just seepärast, et see oli seal tegevuskavas esimene kont – see kont oleks võinud ka looduskaitse või sport olla näiteks.
Tegelikult olen ma väga rahul selle haridusega, mille ma Saaremaal koolis käies olen saanud. Saaremaa koolid on minu arvates maailmatasemel, sest sealt saadud põhjaga saab minna õppima kuhu iganes ja miski pole võimatu.
Ja tegelikult, selle strateegiaga on suur töö ära tehtud ja see on igati tunnustamist väärt töö. Kui nüüd saaks ka nii, et neid “juustuaukusid” seal sees natuke vähem oleks. Ja et sellest strateegiast ikka rohkem selline üldrahvalik asi saaks, mitte eliidi ja ametnike eksklusiivprojekt. Vastuoluline olukord. Kuid igal juhul tunnustamist väärt tegu see arengukava.
|
RSS