|
Sõprusest, ja mitte ainult sõbrapäeval
Autor: Kaja Tampere
Neljapäev, 14. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Juba mitu nädalat tagasi varusin endale mõned kaardid ja veel natuke pisikest nodi, et meeles pidada mõnda oma sõpra sõbrapäeva puhul. Tegelikult aga on see ainult asja materiaal-ne külg, mis saab mingi karu, südame või lillekaardi kuju igal aastal veebruaris.
Milline suhe on meil sõprusega ülejäänud aeg?
Tavaliselt kui inimese käest küsida, et kes on talle tähtsad, siis vastatakse, et pere ja sõbrad või vastupidi... Aga mida tegelikult tähendab sõprus? Millised on filosoofilised, intellektuaalsed hoovused selle näiliselt mittemidagiütleva, kuid samas kõikeütleva sõnakese taga? Millal saab sõprusest tõeline sõprus ja millal sõprus ei ole enam sõprus?
Noortele, alla kahekümnestele ma mõtlen siin, on sõprusel eriline tähendus. Sõprusest ollakse teatud mõttes sõltuvad. Kui näiteks tekib olukord, et ei saa mõni päev sõpradega koos aega veeta või msn-is suhelda või mingil muul viisil kontaktis olla, siis tunnevad selles eas inimesed end halvasti. Midagi on puudu. Sõber on identiteedi osa. Sõber aitab olla, sõber võimaldab olla. Sest need, kellel sõpru pole, neid ka tõrjutakse.
Veidi kogenumad noored, noh sellised – kolme-, nelja- ja edasi kümnelised käsitavad sõprust sootuks teisiti. On jah küll ka sedasi, et sõpradega tahetakse aeg-ajalt kokku saada ja suhelda. Sama on see, et sõbrad aitavad olla ja eluga hakkama saada. Sõbrad tulevad appi, kui on abi vaja, sõbrad kurvastavad sinuga koos, kui on vaja kurvastada jne.
Ajatud ja ajalised väärtused sõpruses
Üks asi on nüüd aga teisiti. Tõeline sõprus on saanud teistsuguse tähenduse, teistsuguse dimensiooni. Tõeliseid sõpru ei ole enam nii palju, kui teismelise eas – nagu märkamatult on suurem osa tõelisi sõpru haihtunud. Ja see protsess jätkub. Mida aasta edasi, seda enam selekteerib aeg, kellega jääb reaalne sõprusesuhe püsima, ja kellega jääb vaid mälestus...
Olen viimasel ajal palju mõelnud inimestest, kellega oma elus olen kokku puutunud, kelle teed minu teedega on ristunud. Olen mõelnud sellest mõjust ja muljest, mis neist inimestest minu sisse on jäänud. Osa neist on praegu või on olnud kindlasti mu sõbrad.
Sõprussuhte iseloom selles nn vanemas nooruses on tavaliselt sõltumatum ja rahulikum. Välistatud on variant, et sa loobud oma identiteedist, selleks et võita sõprust, nagu see vahest väga varases nooruses on mõnikord juhtunud.
Küll aga on lisandunud üks uus dimensioon – ajatu väärtuse dimensioon. Olen enda jaoks avastanud, et see aja jooksul toimunud selektsioon sõpruskonnas on tegelikult loonud uue sisulise ja kvalitatiivse väärtuse sõprussuhtes ja selles see väärtus kestab tõesti läbi aja ja eluloo. Selles valguses suhestuvad uuesti ja ümber kooliaegsed varase nooruse sõprussuhted, selles valguses leiavad oma püsiva koha olemasolevad suhted.
Mind on saatus õnnistanud huvitavate inimestega, kelle kohta võin öelda, et nad on mu tõelised sõbrad. Jah, me ei pruugi kohtuda päevi, kuid, vahel isegi aastaid. Aga kui kohtume, siis on nii, nagu seda vahepealset aega polekski olnud. See suhe on pretensioonitu ja vaba. Need on inimesed, kes ei oota minult midagi, kes võtavad mind nii, nagu ma olen – kõige oma puuduste ja voorustega. Ja nad on alati mu kõrval, nad elavad mulle kaasa, nad tunnevad siirast huvi selle vastu, mida ma teen, ja nad hindavad seda. Nad ei ole kunagi kadedad ega räägi minust selja taga halba. Ma tean seda.
Sest ma tunnen neid oma elus rohkem kui sada protsenti. Sa ju saad kindlasti aru, kui sinu näo ees etendatakse üht, aga diskursiivselt ridade vahelt lausa voogab õelust, kadedust, vihkamist ja muid pahasid tundeid. Noorena me ei suuda seda diskursiivsust tabada. Selleks on vaja aja- ja elukooli. Aga kui see äratundmine sünnib, siis on selle järel väga kerge edasi elada. Sest terad on sõkaldest eraldunud.
Nii et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Ja tõenäoliselt olete teiegi, sest üks selline tõeline sõber teil ju ikka on. Ja selles kontekstis kõik ülejäänud, kes ei ole sõbrad, meile ju ei loe. Eks need teised on jälle kellegi teise tõelised sõbrad. Ega kõik ei saagi ju kõigiga sõbrustada...
Tagasitulevad sõbrad
Tahtsin veel kirjutada tagasitulevatest sõpradest. Minul oli paar aastat tagasi kodus Saaremaal selline juhus, et leidsin taas oma ühe praeguse tõelise sõbra abil üles oma kunagise esimese klassi sõbra. Aeg ja saatused olid kulgenud nii, et pärast esimest klassi see tüdruk lahkus meie klassist.
Ei teadnud me tookord, miks. Ja ega lapsed selliseid mõtteid tavaliselt lõpuni mõtle ka – vastused miks-küsimustele tulevad ikka palju hiljem, minu arvates... Igatahes. See tüdruk oli tol ajahetkel minu jaoks oluline, sest meil oli pea iga päev ühine koolist-koju tee.
See koos kojutulemine oli minu jaoks oluline osa päevast just vaimses, intellektuaalses mõttes. Ning lõi omamoodi turvatunde – ma ei ole üksi –, sest kooliminek on iseenesest ju üks stressiline ettevõtmine, kus tuge ja toetust alati vaja, eriti kodusel lapsel. Nii et see inimene sai minu koolialguse kaaslaseks ja tema kaotamine teise kooliaasta alguses oli umbes sama dramaatiline minu jaoks kui elukaaslase kaotus.
Ning siis, aastakümneid hiljem, juhatati meid taas kokku... Loomulikult ei ole me enam niimoodi ninapidi koos ja elu on meid ikka väga eemale teineteisest väntsutanud. Kuid üks asi on minus küll alles – selline igavikuline soe tunne selle inimese suhtes, üks ajatu ja ajaline väärtus on taas paika saanud.
Ja kuigi hiljem tulid teised sõbrad, kellega koos Talve tänaval ühe konkreetse maja värava taga rähni vaatasime ja ahvileivapuid kasvatasime. Tulid sõbrad, kellega koos lihtsalt vaikides koos joonistada või niisama olla. Saunas end imelike möksidega naerdes kokku mätsida, istuda ja naistejutte ajada ja sinna juurde õllekest limpsida. Sõbrad, kellega koos saad olla lapsik ka neljakümne viieselt, veel...
Tulid sõbrad, kes annavad sulle andeks ka sinu vead. Ja nad kõik on ka ajatute ja ajaliste sõprade lahtris minu Elu Jooksul Kohatud Inimeste Ajaloos. Ja see teeb õnnelikuks. Kuid õnn on ka see, et osa vahepeal kadunud sõpru võivad tagasi tulla meie juurde ning siis elavad nad meie hinges edasi, vaatamata sellele, et nad füüsiliselt enam nii aktiivsed polegi. Nad on ikkagi need samad vanad head ja igavikulised inimesed meie mõtetes, kellest hakkab hea ja soe.
Vaat see kõik teeb õnnelikuks, see teeb tõeliselt õnnelikuks, tegelikult.
Kaiele, Riinale, Merlele, Annikale, Pauliinale... ja kõigile teistele headele ja minu jaoks ajatutele inimestele mõeldes.
|
RSS