|
Muhus soovitakse taastada põletusmatuste tava
 | | PÕLETUSMATUS INDIAS: Erik Arro tahab põletusmatuste tava taastada ka Eestis. |
Autor: Sergo Selder
Laupäev, 21. veebruar 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Pealinna mees Erik Arro tuli välja mõttega – ning pani ajalehte kuulutuse – taaselustada esivanemate iidne tava põletada lahkunud tuleriidal. Matuseriituse paigaks oleks Muhu Pallasmaa rand.
Siiani ei ole Erik Arro ühtegi põletusmatust korraldanud ning kuulutuses märgitud firmat ei ole samuti veel registreeritud, kuid reklaami eesmärk on kombata, kas põletusmatuste vastu huvi oleks.
Kas lahkunu põletamise tava tänapäeval ka seaduslik on, selle kohta ütles mees, et ei ole seadust, mis seda keelaks. “Kui üldist korda ei rikuta, siis on järelikult lubatud. Meie põhiseaduses on kirjas usu- ja mõttevabadus.”
Ta viitas põhiseaduse paragrahvile 48, mis ütleb: “Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”
Kirikute ja koguduste seaduse paragrahvi 8 lg 6 ütleb: “Igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele.”
Koht, kus põletusmatuseid plaanitakse, on mere ääres, seal lähedal on tammik. Arro sõnul ei ole ilmselt tegu muistse hiiega, kuid seal lähedal on koht, kuhu olevat muiste katkuhaigeid maetud.
“Matuseriituse tahame korraldada nii, et juurde mängitaks torupillimuusikat ja kannelt, rahvalikku muusikat,” rääkis Arro. “See ei pea kurb sündmus olema, vaid pigem rahulik, väärikas ja optimistlik. Paganlikud matused ei ole nii kurvad. Põhjust pole leinata, vaid pigem rõõmu tunda, et inimene vabanes keha koormast.”
Põletamistseremoonia ajal võivad inimesed tuld vaadata, käia päripäeva ümber tule. Kui inimesed oskavad, siis ka laulda. Tuleriidast peaks tema hinnangul nelja tunniga jääma järele puhas tuhk. Põletusmatus on tema hinnangul sobilik kõigile inimestele, olenemata usutunnistusest.
“Võrreldes mullamatusega on see ilusam ja puhtam, järele jääb puhas tuhk,” kirjeldas ta. Pärast põletamist võivad inimesed võtta tuhka ja puistata seda hiide laiali või visata merre. “Aga kõige ilusam, kui see tuhk toidab pühasid hiietammesid, kes seisavad sadu aastaid ja on esivanemate mälestuseks.”
“Mullamatuse puhul on tõugud ja ussid, roiskumine kestab aastaid, enne kui laip ära kaob.” Lisaks lähevad roisubakterid põhjavette. “Surnuaed ei ole üldse puhas koht,” arutles Arro.
Arro nägemuses on põletusmatus universaalne, sest põletatud inimene läheb tagasi loodusesse, ta ei jää hauas ühe kohaga seotuks, vaid on seotud loodusega tervikuna. “Kõik see esivanemate tuhk ühineb ja kõik saavad jälle üheks,” kirjeldas ta oma mõtet.
Millal Eestis viimati surnu tuleriidal põletati, ei osanud Arro öelda. Küll aga teab ta, et Kunda hiiemäe pärimusest mäletavad vanemad inimesed, et seal põletati inimesi ja nende hing läks taevasse.
“Tunnen Muhu inimesi ja tundub, et seal oleks õige koht seda traditsiooni taaselustada,” kinnitas Arro. Edaspidi on tal plaan ka mandril seda teha, kui huvilisi on. Ta arvas, et vanemad inimesed suhtuvad tema plaani kindlasti konservatiivsemalt, kuid nooremad pooldaksid.
Kuidas huviga päriselt on, seda näitab aeg. “See on ka katsetus, kuidas rahvas vastu võtab. Punnitama ei hakka. Kui on huvi, võib teha, kui ei lähe, siis ei lähe,” ütles Erik Arro.
Helju Välisson: ma olen jahmunud
Saare matusebüroo juht Helju Välisson ütles Oma Saarele, et Muhus plaanitavad põletusmatused on mõeldamatud. “Ehk Indias on see normaalne ja mõeldav, kuid Eestis, euroopaliku kultuuriruumi osas ei ole iidsete traditsioonide järgimine tänapäeval võimalik,” sõnas Välisson. “Ma olen täiesti jahmunud sellisest ideest,” kinnitas ta.
Tuhastamist seadus ei reguleeri
2004. aastal asus siseministeerium ette valmistama kalmistuseadust, mis on siiamaani seadusena vastu võtmata. Seaduseelnõus ja selle seletuskirjas puudutati ka tuhastamist: “Tuhastamine on krematooriumis toimuv kuumutamisprotsess, mille käigus muudetakse inimese surnukeha luujäätmeteks.
Tuhastamise läbiviimisel tuleb silmas pidada tervet rida erinevaid faktoreid: surnu isiku tuvastamine, surnukeha õige säilitamine kuni tuhastamise läbiviimiseni, tuhastamisprotsess ise, säilmete nõuetekohane töötlemine ja tuha säilitamine. Nimetatud faktorid omavad suurt tähtsust nii krematooriumi kui ka ühiskonna seisukohalt. Kõigi tuhastamisprotsessi erinevate faaside vältel on oluline tagada protsessi laitmatu läbiviimine.”
|
RSS