|
Saaremaa on maailmarändurite ankrupaik
 | | VABATAHTLIKULT VABAKUTSELISED: Ehkki Mele ja Kristjan ei pea veel paikseks jäämise plaane, nimetavad nad oma Kuressaare korterit kindlalt koduks. “Meie raamatud on siin, meie plaadid on siin, kõik meie asjad on siin,” räägivad nad. “Kui me mõneks ajaks jäämegi veel ringi liikuma, siis kusagil peab ju see ankrukoht olema,” on kaks kirglikku rändurit veendunud.
Foto: Peeter Kukk |
Autor: Rita Loel
Esmaspäev, 21. detsember 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Neljapäeval esitlesid saarlane Mele Pesti ja tema kaaslane Kristjan Jansen Kuressaares oma Lõuna-Ameerika reisist sündinud raamatut “Mate ja miljon mahla”. Kuressaare on noorte jaoks saanud ankrupaigaks, kuhu hea taas korraks maanduda pärast pikki või ka lühemaid reise. “Elame põhikohaga Kuressaares,” kinnitavad nad.
Mele ja Kristjan on suured reisifännid. “Kui kokku saime, oli selge, et meil mõlemal on selline vana unistus – Lõuna-Ameerika, kuhu oleks vaja minna pikemalt ja põhjalikumalt,” nii alustavad nad juttu viimasest pikemast reisist. Minek teisele poole ookeani oli 2006. aasta oktoobris natuke hirmutav mõlemale.
“Olime headel töökohtadel ning Eesti ühiskonnas arvatakse, et heast töökohast tuleb kinni hoida. Kuidas saab nii lihtsalt minna ja jätta, kuid mõtlesime ennast sellest hirmust lahti,” meenutavad Mele ja Kristjan. Mele arvab, et tööandja peaks aru saama (eriti, kui tegemist on ajakirjanikutööga), et pärast sellist pikka reisi saab ta tagasi palju parema töötaja. “Arvasin, et halvemaks mind see reis ei tee, pigem targemaks,” avaldab ta.
Sihiks Brasiilia ja Patagoonia
Ehkki enne reise väga konkreetseid plaane ei tehtud, oli paar paika, kuhu kindlasti minna taheti. “Üks neist oli Brasiilia. Olime elanud aasta Portugalis, olin seal vahetusüliõpilane. Õppisime seal keele enam-vähem selgeks ning huvi tekkis sellest, et Portugal ja Brasiilia on omavahel tugevalt seotud,” pajatab Mele, lisades, et kui temal oli kirjandushuvi, siis Kristjanil oli huvi brasiilia muusika vastu.
Teine siht oli Patagoonia, see on Tšiili ja Argentiina lõunaosa, kuhu kavatseti minna jalgratastel. Kui 2007. aasta juulis koju jõuti, oli neil käidud Argentiinas, Paraguays, Boliivias, Tšiilis ja Brasiilias. Kogu reisi kestel peeti päevikut. Kristjani sõnul tekkis soov nähtu ja kogetu raamatusse talletada just põhjusel, et mälestused ei lahtuks. “Et aastaid hiljem oleks hea vaadata, mis tunne see oli,” ütleb ta. Mele lisab, et tegemist oli ka puhtalt egoistliku tahtega säilitada reisimälestused mõnusamas vormis. Samas oli ka tahtmine öelda midagi teistele.
Et reisiraamatuid hakkas äkki ilmuma päris palju, otsustati leida oma nišš ning keskenduda kultuuridele, inimestele ja kohapealsetele probleemidele. “Valdav liin raamatus on reisikiri nendest maadest, kus käisime. Kuid on ka Kristjani kirjutatud lugu brasiilia muusikast ja mina kirjutasin brasiilia filmidest. On ka pikem essee reisimisest kui sellisest, mille pealkirjaks panin “Reis kui tilluke revolutsioon”,” tutvustab Mele trükivärsket teost. See essee räägib tema sõnul sellest, milleks turism on tänapäeval muutunud. On selline kriitiline, ka kirjutajate endi harrastatud seljakotiturismi suhtes.
Vabatahtlikult vabakutselised
Praegu on Mele ja Kristjan vabatahtlikult vabakutselised. Pärast reisi läksid nad küll tööle oma vanade tööandjate juurde, kuid aastaga oli olukord muutunud. “Eks me ise olime ka muutunud, me ei suutnud eriti hästi 9-st 17-ni tööd teha,” märgib Kristjan. “Läksime ka mõlemad uuesti kooli, mina olen Tallinna ülikooli doktorant ja et tegemist on riigistipendiumi kohaga, arvan, et ei olekski väga ilus täiskohaga tööd teha,” arvab Mele. Kristjan otsustas jätkata vahepeal pooleli jäänud õpinguid Tartus.
Mele eriala on kultuuriloo uuringud ja neis keskendub ta Brasiiliale. Jaanuaris viibki koolitöö Mele ja Kristjani taas viieks kuuks Brasiiliasse. São Paulo ülikooli.
“Ma kirjutan ajalehte ikka ka vahel,” ütleb Mele, lisades, et vahepeal ei kirjutanud, kuid siis sai aru, et ju sel ikka mingi põhjus oli, et ta kunagi ajakirjandust õppima läks. “Peamiselt teen Areenile raamatuarvustusi või kirjutan essee, kui mõnd asja lihtsalt ei saa ütlemata jätta,” jätkab ta. Raamatud on Mele elus üldse olnud tähtsal kohal – ta on neid arvustanud, toimetanud ja ka tõlkinud. Õige pea peaks ilmuma “Jumala linn”, mille üks tõlkijaid on Mele.
Oma reisikirge saab Mele ühildada veel ühe toimetamisega – nimelt Euroopa Liidu valimisvaatlustega. “Olen seda tööd teinud kolmes Kesk-Ameerika riigis – Guatemalas, El Salvadoris ja Nicaraguas – ja kolmes Aafrika portugalikeelses riigis – Angolas, Mosambiigis ja Guinea-Bissaus,” räägib Mele.
Eriline side Portugaliga
Kõige enam on Mele tegemised seotud aga portugalikeelse kultuuriruumiga. Kuidas Portugal temani jõudis? Mele: “Kunagi pärast ülikooli lõppu sattusin tegema onutütrega reisi – üliõpilastele müüdi soodsalt rongipileteid – ning suures uudishimus kihutasime pool Euroopat läbi. Meile mõlemale meeldis Portugal kõige enam, nii kultuur kui ka keel, ning mõtlesime, et vähemalt üks meist võiks minna sinna tagasi, kas õppima või siis tööle. Mõne aasta pärast avaneski mul võimalus minna Portugali vahetusüliõpilaseks ja ka keel endale selgeks teha.”
Reisisellid Mele ja Kristjan on veendunud, et igalt maalt ja rahvalt annab midagi õppida. Nad on kindlad, et mida rohkem mujal käia, seda lähedasemaks saab Eestimaa. Sest siis suudad paremini eristada eripärast ja olulist, näha seda unikaalset, mis meil on.
“Meil on siin kõigele vaatamata jumala hästi, peaksime olema õnnelikud, sest meil ei ole igapäevast ängi, vägivalda ja sõdu,” ütlevad nad. Mele tahab inimestele aga meelde tuletada, et isegi see, kui me saame üle masust ja jõuaksime viie rikkama Euroopa riigi hulka, on kõik tühi-tähi võrreldes sellega, kas me oskame elada nii, et enda kõrval ka teist inimest märgata.
Elu saarel säästab aega ja energiat
Melele läheb tema saaremaine taust väga korda. Ka Kristjan leiab siinses elus üha enam positiivset, ütleb koguni, et tunduvalt parem on välisreisilt tagasi jõuda Saaremaale kui Tallinna. Mõlemad olid Tallinnas üsna mitu aastat, isegi korter sai hangitud, aga päris kodutunnet ei tekkinud.
Kristjan tunnistab, et temal enne Saaremaaga sidemeid ei olnud, kuid Kuressaaret peab ta selliseks mõnusaks vaheastmeks maailma suurlinnade, Tallinna ning Põlvamaa vee ja elektrita talu vahel. “Tallinnas ei teinud ma näiteks remonti, sest mul ei olnud autot ja ma ei suutnud ringteede äärde suurde poodi minna,” avaldab Kristjan, kes Kuressaares istub ratta selga ja on nelja minutiga linna teises servas või siis läheb juuksurisse ja saab kohe ette. Mele lisab, et siin kulub tobedatele asjadele vähem aega ja energiat.
Mele ütleb, et ainus, millega nad harjunud ei ole, on nõrgavõitu kultuurielu (eriti talvel) ja avalik sfäär. “Kui tulla uue tulijana Kuressaarde, siis tundub, et siin elu nagu polegi. Kui aga süveneda ja inimestega rääkida, selgub, et igasuguseid asju toimub – koolides keeb elu hommikust õhtuni, mingid ringid ja klubid ja muu säärane. Kõik toimub, aga sellesse sisseelamine ei ole lihtne,” iseloomustab ta kohalikku eripära.
Mele tunnistab, et temal oli saarde tulek ilmselt palju kergem kui Kristjanil, sest kõik teavad “Olavit muuseumist ja et ema on õpetaja”. “Postiljonid keeldusid esimesed pool aastat minu uuele aadressile kirju toomast, sest teadsid ise paremini, kus Pestid elavad,” naerab ta.
Sel sügisel käis Mele ka oma vana kooli, Saaremaa ühisgümnaasiumit vaatamas. “Lõpetasin kooli 12 aastat tagasi ja ei ole pärast sinna eriti palju sattunud. See käik tekitas segaseid tundeid, sest tegemist on tugeva kooliga mitmes mõttes – nii akadeemilise taseme kui ka isiksuste mõttes –, kõvasid kive on seal palju koos. See oli minu jaoks ka hea elukool,” tunnistab Mele.
Leida üles Saaremaa omapära
Rääkides Saaremaast, julgustab Mele kõiki inimesi rõhutama seda, mis on just meil siin eriline. Tema arvates ei ole vaja rõhuda sellele, et meil on siin kõik kaasaegne ja vinge nagu mujal Euroopas. “Meie suur tugevus on veel küllalt puutumata loodus ja looduslähedane elu,” ütleb ta ja räägib loo, kuidas paar aastat tagasi tegi koostööd linnavalitsusega ning turismiinfopunkt tellis trükiseid ja tema kirjutas neile tekste.
“Kuressaare oma tegin sellises vabas stiilis. Kirjutasin kohaliku inimese vaatenurgast, kuidas me talvel laseme kelguga lossivallidelt alla. Näitasin meie vaatamisväärsusi läbi kohaliku pilgu,” meenutab Mele, kelle jaoks oli üllatav, et kui Kuressaare trükis võeti hästi vastu, siis Saaremaa trükise kolleegiumi poolt sai ta juba tõsise kriitika osaliseks.
“Ei tohi näidata, et me siin tegeleme mingi korilusega, meil on majandus nii hästi arenenud, me ei ole sugugi maha jäänud – meil on ju olemas kaubanduskeskused, euroremonditud kontorid ja kõik muu oluline,” meenutab Mele toonast suhtumist. Ometigi on just see, et meil on veel võimalus minna metsa marjule ja seenele, mujal Euroopas lausa imeasi.
|
RSS