Alguse asi (1)

Alguse asi

 

Siin ta on – uue ajalehe esimene number. Kas ma hõiskan ja tantsin? Lubage mul olla kannatlik. Tegijad teavad, et tõsiseltvõetavaks ajaleheks saamine pole iludusvõistlus, kus ühe õhtuga kõik selge ning kõige kaunimal kroon peas.

Ajaleheks saamine nõuab aega nii tegijatelt, trükimasinatelt kui lugejatelt. Kui mõne aja pärast hakkame tundma igapäevast vajadust Oma Saare järele, läheb selle lehe tegemine õiges suunas.

Millised on meie tänased ootused? Ootame mitte ainult uudiseid ja uudiste kommentaare, mitte ainult börsikursse ja kinnisvarahindu, vaid ka kultuuri ja vastutust. Meie ajakirjandus on mitu sajandit suutnud olla väsimatu kultuurikandja. Ajalehtede abil hakkasid eestlased lugema ja kirjutama, ajalehed trükkisid kasulikke kalendreid, ajalehed sünnitasid järjejutu traditsiooni. Ajalehtede kaudu kinnistus sport meie rahvusliku eneseteadvuse lahutamatuks osaks, kehakultuur ja vaimukultuur hakkasid elama kõrvuti ja sõbralikult. Kindlasti kirjutab Oma Saargi nii jalgpallist kui kirjandusest, nii malest kui ka kammermuusika festivalist.

Ajaleht on üks osa meediast. Täna oleme mõistnud, kui võimas relv on kaasaegne meedia. Ta võib inimesest teha jumala, aga võib teda ka halastamatult ja kaastundeta loperdada nagu lauajuppi tormilaines. Meediamull on kõlav sõna, aga see mull võib kestahes inimese hinge põletada haavu, mis ei taha paraneda.

Meedia relvaks, aga ka palsamiks on sõna. Sõnal on siin otsustav kandejõud. Keelekasutusest sõltub, kas ümbritsev maailm tuleb meile kisaga kallale või lubab ennast mõista või mõistatada. Öeldakse, et kirjandus on keel, et kirjandus sünnib, kui elust pakatav keel läbi kirjaniku hinge tungib paberile. Ajaleht sünnib, kui elust pakatavad sõnad läbi ajakirjaniku sule ja hinge tungivad paberile. Siin on sõna, kultuur ja vastutus lahutamatud, sellest sõltub, kas maailm on meile armas, talutav või pelutav.

Tahaksin, et ajalehes jätkuks ruumi nii õnnele, murele kui murdele. Ja-jah – murdekeel, meie elutarkustest koormatud aegumatu rikkus – peaks lehe kaudu meieni jõudma koos aegumatu saare huumoriga. Murdekeeles ja huumoriga on võimalik väga tõsiselt rääkida nii saare inimestest, ajaloost, loodusest kui ka argipäevast, mis pole kunagi paljalt argipäev.
Ajaleht ei tee otsesaateid, tal on aega enne mõtelda ja siis ütelda. Seetõttu on meil kõik eeldused, et Oma Saarel saab olema mõtleva ajakirjaniku ja taibuka inimese nägu.

Kunagi öeldi, et hommik algab värske ajalehe ja naeratusega. Usun küll, et see hommik pole kaugel, kui pärast kohvitassi ja värsket Oma Saart sünnib meie kenale näole veel kenam naeratus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)