Jaagu-Mardi talu peretütar unistas ajaloolase kutsest

Kolmveerandsada aastat tagasi Orinõmme külas Jaagu-Mardi talus ilmavalgust näinud krapsakas tüdruk sirgus lasterikkas peres kiiresti, sai hakkama kõikvõimalike maatöödega ja unistas kooliplikana ajaloolase kutsest. Kõik aga muutus ühel karmil märtsikuu päeval 1949, kui kogu pere käsutati külmale maale sõiduks autokasti.

Tundeliselt meenutab Asta Vapper 57 aasta taguseid sündmusi kirjasõnas. „Küüditamispäeva eelõhtul läksin tuulikut kinni panema ehk nagu külas öeldi – tuulingule pärssi peale laskma. Seistes tuulingutrepil valdas mind sügav nukrusehoog. Oli millestki kahju.

Siis ma ei teadnud, et see hüvastijätupilk üle koduküla põldude ja kadakase karjamaa ei olnud üheks õppeveerandiks. Olin Kuressaare Keskkooli IX klassi õpilane. See oli hüvastijätt kaheksaks pikaks aastaks. Juba järgmisel hommikul sunniti mind kodust lahkuma ja püssimeeste vahel autokastis alustama teekonda Siberisse,” alustab Asta Vapper oma elu traagiliste sündmuste kirjeldamist.

Kodu- ja ajaloo uurimise pisikust pole Asta Vapper lahti saanud. Siberi mälestused on toimekas naine talletanud kogumikku 55 leheküljele. Võõrsil pidas küüditatu ka päevikut, kuid see sai NKVD tegelaste saagiks. Ja just päeviku pidamise pärast saadeti saarlanna vangilaagrisse. Süüks pandi nõukogudevastane propaganda.

Siirdugem aga hakatuseks Orinõmme küla radadele, kus ka Jaagu talu lapsed õnnelikena ringi jooksid.

„Mänguradasid jätkus kogu küla piiridesse. Need ei piirdunud koduõuega. Meie peres oli neli last. Vanusevahed olid väikesed. Külalapsed mängisid koos. Meri oli lähedal. Tihti käisime rannas ja soojadel suvepäevadel sulistasime vees. Maalastena tegime endale karjaaedu, panime loomad sinna sisse, istutasime puid ja mängisime teiste talutööde tegemist. Nukkudega mängisin ma vähe,” vaatab Asta Vapper ajas tagasi.

Koduküla kroonikaraamatus küsib Jaagu talu Asta: „Kelle käed ladusid esimesed süllad kiviaeda tänava äärde ja kes ehitasid esimesed suitsutared? Millal see oli? Küla mälus on säilinud teadmine, et enne ordurüütlite tulekut elasid pered üksiktaludena. Mõisa asutamiseks võeti enamus maad talumeestelt ära ja pered suruti nõmme alla kokku.
Maasi mõis rajati XIV sajandi keskel. Samal ajal ehitati Maasilinna. Oma küla sünniajaks võime lugeda 1300 – 1350.

…Viimane suur katkulaine oli pärast Põhjasõda 1710. aastal. Siis jäid külad inimtühjaks. Kas Orinõmmes keegi ellu jäi? Seda ei tea, sest Pöide kirikuraamatud hävisid sõja ajal.

1811. aasta hingeloendis on Orinõmme külast 12 talu peremehe nimed.”
Värvikalt on kroonikakirjutaja iseloomustanud mõnda markantsemat külaelanikku. „Ärma-Jaani talu perenaine Mari oli pehmeloomulise Juhani kõrval ka peremehe rollis. Sõitis läbi küla, rätik lõdvalt lõua all sõlmes, jalg üle vankri ääre, ohjad tugevasti peos. Mari armastas meestega õllekruusi ääres istuda ja lora ajada. Tööl oli ta mehe eest väljas. Sahkas põldu, endale ja hobusele armu andmata.

Teine napsulembeline Mari, Matsi Mari, elas küla teises otsas. Tema valju häält oli külas tihti kuulda. Sõja ajal Jaagul elanud kooliõpetaja kolmeaastane poeg olevat kord oma vanaemalt küsinud, miks teised ütlevad „kurat”, Matsi Mari aga ütleb „tuhat kurat”, kas tal on neid nii palju. …Tema napsilembus ilmnes pärast mehe surma, kui nad koos poja Kaadiga hakkasid puskaritegu proovima. Õnneks külas see komme ei levinud. Jäädi õlle juurde.”

Saaremaa sead ekspordiks

„Sigu kasvatati ekspordiks. Laev viis Orissaare ja Taaliku sadamast igal nädalal elusad sead Tallinna. Hea minek oli võil, mida samuti eksporditi,” annab Asta Vapper oma kirjutises teada.
Asta isa töötas liha eksportöörina.
„1941. aasta augusti õigusvastase sundmobilisatsiooni tagajärjel jäi küla meestest lagedaks. Kogu talutööde raskus langes naiste õblukestele õlgadele, millele lisandus ränk normikohustus. Riigile tuli anda piima, liha, vilja, kartuleid, mune, villa ja isegi heina.

Samal sügisel, kui sakslased tulid, süttis lahingu ajal põlema Matsi maja. Tuul viis tule põiki läbi küla. Matsi laudast läksid põlema Kane saun, Reinu kuur ja laut, siis Riimi majad ning Jaagu-Tõnise aidad ja laut,” saame külakroonikast teada.

9-aastase Asta mällu jäi selgelt ka 1941. aasta 14. juuni – esimene küüditamise päev. See küll Jaagu talu inimesi ei puudutanud, aga siis nägid lapsed esmakordselt oma isa nutmas. Sellest võis järeldada, et asi on tõsine.

Sõja ajal mahtus Jaagu talu majja palju inimesi. Küla oli ühtehoidev – üks aitas teist ja teine kolmandat.
Pärast sõda, 1946. aasta 6.novembril, arreteeriti Asta isa. „Sel päeval koolist tulles olin sunnitud pealt vaatama, kuidas võõrad mehed sorisid meie lauasahtlites, kappides ja varnas olevate riiete taskutes. Tuhniti pööningul ja õues. Nende energia jooksis tühja. Nad ei leidnud seda, mida otsisid. Õhtul nad läksid ja viisid isa kaasa. Süüdistuskokkuvõte – vabadussõda, kaitseliit ja omakaitse. Karistuseks 10 aastat vangistust, pluss viis aastat sundasumist, lisaks vara konfiskeerimine,” võtab tütar kokku karmi reaalsuse.

25.märtsil 1949 tuli minna kogu perel

Võtame abiks Asta Vapperi kirjapandu. „Meie kodus algas see päev igahommikuste talitustega. Sel ajal käidi külast kordamööda piima Orissaare meiereisse viimas. Oli meie kord. Varahommikul tõstsin piimanõud külaväravate tagant vankrile ja sõit läks meierei poole. Vastu tuli ainult kaks sõjaväeautot. Sõjaväelased ja nende autod ei olnud sel ajal mingi haruldus. Hetkelise ärevuskillu lõi hinge äratundmine, et sõdurid autokastis olid julgeolekust. Meenus isa arreteerimine,” alustab Asta Vapper kurjakuulutava päeva kirjeldamist.

„…Jõudsin meiereisse. Seal oli tavaline töine meeleolu. Mul oli piimanõudega tegemist ja sellepärast ma ei saanudki teada, kas meiereis juba teati rääkida hilisõhtusest koosolekust ning sellest, et osavõtjaid ei lastud koosolekuruumist enam välja. Varahommikul saadeti nad küüditamisest osa võtma. Sõitsin tagasi kodu poole. Hobune astus reipalt. Oli kevad, oli koolivaheaeg. Kodus selgus, et üks neist vastutulnud autodest peatus meie väravas. Passilaua ülem luges ette otsuse väljasaatmise kohta,” jätkab Asta Vapper meenutamist.

Järgnes saarlaste kannatuste rada. Jaagarahu sadamas sillerdas meri päikesest. Kai ääres seisid kaks laeva. Trümmid laaditi inimesi täis. „Halamist ega nuttu laeval ei olnud. Emad poetasid pisaraid ööpimeduses. Käituti nii, nagu oleks see mingi ajutine ebamugav olukord,” teavitab Vapper lugejaid.

Saarlased kamandati laevalt maha Paldiskis. Ees ootas kurnav rongisõit loomavagunites Siberi poole.

„8. aprillil olime jõudnud Novosibirski oblastisse. Tatarski jaamas tundus rongi seisak tavalise peatusena. Korraga tõmmati vaguni uksed pärani ja käsutati koos asjadega vagunist välja. Sinna jäid maha esimesed küüditatud. Mõne vaguni kaupa jaamades inimesi välja lastes jagus saarlasi Irkutski oblastini,” saab mälestustest lugeda.

Jaagu talu inimesed asustati Omi jõe äärde Tšinjavinasse „Punase kündja” kolhoosi.

„Kolhoos oli vaene, kuid küla kandis endise rikka Siberi küla ilmet – jämedatest lehise- ja männipalkidest majad. Kuigi tükati kiiva vajunud ja räsitud, andsid need mõista, et siin on elatud ka paremaid päevi,” annab nooruke saarepiiga esmase hinnangu uuele elupaigale.
Küüditatutel ja ka kohalikel elanikel nappis kõike. Asta Vapper kirjutab: „Meid jäeti suveks ilma toiduta. Siin ei olnud tegu hoolimatuse või pahatahtlikkusega. Ega kohalikudki suve jooksul leiba suhu saanud. Aga nendel oli laual kartul ja piim, kuigi selle ainsa lehma pealt tuli tasuda kopsakas piimanorm riigile.”

Tasapisi harjusid eestlased uue kohaga. Sitked saarlased pidasid raskustele vastu. Jaagu pere nelja inimese palk suvise töö eest oli kaks vakka teri. Tööl käisid kõik – ema Maria, 19-aastane Juta, aasta noorem Asta ja 15-ne Aino.

Hakkaja Asta läks isegi võõrkeelsetele traktoristide kursustele. „Kursus edenes. Teoreetiline osa, mida sai raamatust õppida, läks ladusalt. Praktiline osa oli raskem,” annab Asta meile teada. Kuigi vahepeal kutsuti eestlannad kolhoosi tagasi, õnnestus neil kool edukalt lõpetada. Traktoristi- tunnistus on Astal praegugi alles.

Traktoril töötamine tundus tol ajal ahvatlusena, olgugi et see töö ei olnud meelakkumine. Tööpäevad olid pikad ja väsitavad. Raudruunad teadagi millised. Kord sai kogemusteta traktoristi Asta nägu põletada radiaatorist väljapurskavast veest ja aurust. Õnneks aitasid külanaised lihtsate abivahenditega tohterdada.

Teisest asumise aastast on Asta paberile pannud järgmised read: „Kui ma esimesel sundasumise sügisel rabelesin, et härgadest, heinaveost ja poolpimedast toast kaugemale pääseda, siis teisel talvehakul tuli tõdeda, et härg ja heinaregi, sagedamini kaks härga, ongi sundasuka elu sisu. Külas ei olnud elektrit, raadiot ega raamatukogu. Ma ei mäleta, et oleks loetud ajalehti. Kuigipalju neid pidi siiski olema, sest mahorkapläru keerasid kohalikud mehed ajalehepaberisse.

…Tegelikult ju heinaveos midagi rasket ei olnud. See oli aga tüütult üksluine töö. Päikesetõusul sätendav puhas lumevaip, härmatises metsatukad – seda võis igal hommikul uuesti imetleda.”

Noorem õde Aino sängitati Siberi mulda

1951. aasta sügisel maeti Tšinjavino küla kalmistule Jaagu talu noorim võsuke, 17-aastaseks saanud Aino. Surma põhjuseks oli ajukelme põletik – meningiit.
Sama aasta kohta võime mälestustest lugeda: „Minul oli sellest aastast kolm olulist sündmust. Vaatamata avaldusele, et meie abielu lubatakse registreerida, seda palvet ei rahuldatud. Suvel sündis tütar Heli. Selle rõõmsa sündmuse varjutas sügisel õe surm. Samal ajal saime isalt, kes kandis oma karistusaega Mordva laagris, viimase kirja.
Minu ema, kes mattis kaks kuud enne küüditamist oma 20-aastase poja, pidi nüüd kaks ja pool aastat hiljem 17 aastase tütre matma ning sai veel mehe hüvastijäturead.”

Asta muredekoorem kasvas veelgi. „23. mai 1952. Helil sai kümme kuud ilmas elatud. Sel päeval mind arreteeriti. Süüks pandi grupiviisiline Nõukogudevastane agitatsioon. Läbiotsimine oli põhjalik. Kaasavõtmiseks, s.t. süüdistusmaterjaliks koguti kokku kirjad, grupipildid ja minu päevik. Ülekuulamisel sai mulle selgeks, et minu süü pärines asumisoleku esimesest aastast. Seega oli juba algselt plaanis kolme aasta pärast hirmutamisaktsioonina minu arreteerimine,” näeb Asta küüditajate plaani läbi.

Poliitvangina sai Asta Vapper laagrielu tunda mitu aastat. Vangist vabanes ta alles 1956. aastal. Eestisse aga ei lubatud. Taas sundasumisele. Eestlaste elujärg oli vahepeal edasi läinud. „Õe perel oli oma maja – köök ja kaks tuba. Olid lehm ja mullikas, siga ja kanad. Siia, Uvalski sovhoosi tulingi jätkama oma eluaegset sundasumist,” teatab vangistusest asumisele pääsenu.

„Aasta 1957. Märtsis sai 8 aastat Siberis täis. Kevadel sai meie pere loa kodumaale sõiduks,” oli Astal ometi rõõmustamiseks põhjust.
Kas saarlanna tajus Siberiski sealset kohavaimu. „Ei tea. Vahest mitte. Kindlasti tajuvad seda sealsed elanikud. Aga Orinõmmes on see olemas. Meie küla inimesed on abivalmis ja üksmeelsed, kohavaimust kantud,” kiidab Asta.

Heameelt tundis hiljutine juubilar oma tähtpäeval sugulastest ja arvukatest sõpradest, kes sitket saare naist heade sõnade ja lilledega meeles pidasid. Erku meelt ja jätkuvat optimismi!

Tuleval aastal on Jaagu-Mardi mamma sajas sünniaastapäev. Sajaseks saab ka Jaagu-Mardi maja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 199 korda, sh täna 1)