Kohavaimulood

Rubriigis „Genius loci” (ladina keeles „kohavaim”) tutvustame lugejaile põlissaarlasi ja saartele elama asunud inimesi, kes on saarelise elupaiga omaks võtnud ning leidnud endale siin kodu ja peret kaitsva kohavaimu.

Või on hoopis teistpidi? Vahest valib koht inimese, nagu arutleb oma lugudes Meiuste küla mees, ajakirja Haridus toimetaja Karl Kello. Seega koht kohustab enda eest hoolt kandma.

Genius (lad) on rooma usundis inimese kaitsevaim ja elupõline saatja; oma genius oli ka perekonnal, kogukonnal, linnal, rahval jm. (Eesti entsüklopeedia).

Esimeses loos saame tuttavaks ühe vapra saare naise, Asta Vapperiga, kes hiljuti tähistas oma 75 sünnipäeva. Orinõmme külast keskkooliplikana Siberisse küüditatud Asta on alati olnud erksa ja optimistliku ellusuhtumisega töökas naine, kes on paberile pannud oma keerulise ja raske elutee ning aidanud talletada koduküla ajalugu.

Ja veel! Vahetult enne selle loo juurde asumist sattus mulle kätte kunagi kolleeg Tiit Kändleri kingitud raamat „Poolsaarte Eesti”, mille alapealkiri – oh üllatus-üllatus (!) – „Kohavaimu otsimas”.

„Aeg läheb ja lähevad inimesedki. Ning muutub kohavaim. Kukub maha mõni puu, laguneb mõni katus, ehitatakse metsatuka ette mõni maja. Kuid ometi need olid. Need inimesed, need puud, need metsatukad,” kirjutab autor proloogis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)