Saarlased välismaal – Liis ja Maria Lulla (6)

Kaht noort Saaremaa neidu, Mariat ja Liisi olen tundnud juba nende sünnist saati. Järgnev lugu on sellest, kuidas Lullade mõlemad peretütred otsustasid laia maailma õnne otsima minna. Kas nad selle ka leidsid, otsustab lugeja juba ise.

Lõpetanud 2004. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi, otsustas Lullade pere vanem tütar Maria (21) edasi õppima minna Tallinna Tehnika ülikooli informaatikat. Tallinnas jõudis Maria aga eksistentsiaalsete küsimusteni: kas informaatika ikka on päris tema ala ning kas Tallinna elu sobib talle ja teeb teda õnnelikuks.

Selgus saabus Maria jaoks üsna pea, sest juba 2005. aasta jaanuaris langetas ta otsuse minna Iirimaale. Tänaseks on Maria elanud rohelisel saarel juba pea kaks aastat.

Pealinnast Dublinist 80 kilomeetrit lõuna poole väikesesse Carlow linna jõudnud, elas Maria oma endise klassiõe Elo ja tema elukaaslase Kaupo juures. Noorpaar, kes oligi Mariat välismaale tööle tulema innustanud, oli talle esiotsa suureks toeks ja abiks.

Algus oli raske. „Töö leidmine ei olnudki nii kerge, kui arvasin.” Maria esimeseks töökohaks oli väike armas kingapood linna peatänaval, mille töötajaskond neiu kohe omaks võttis ning ta peaaegu et lapsendas. Kui Maria oli butiigis kolm kuud töötanud, sai ta kutse intervjuule Kerry Foods’i, millest kujunes tema järgmine töökoht. Oma praeguse töökoha Suurbritannia ühes tuntumas spordipoodide ketis Sportsworld sai Maria 2005. aasta oktoobris.

Kõige suuremaks proovikiviks oli Iirimaale tulek ise, sest koduigatsus tahtis hinge matta ja pikaaegne tööotsing tekitas masendust. Praegu leevendab Maria koduigatsust suhtlemine perega läbi telefoni ja Skype’i, samuti püüab ta nii tihti kui võimalik kodus käia.

Armastus ei küsi ei aega ega kohta

Täna elab Maria oma elukaaslase Erkoga endiselt väikelinnas Carlow’s, kus nad rendivad päris oma maja. „Erko Heinsalu leidsin saatuse tahtel. Tema otsustas Iirimaale tulla 2005. aasta aprillis. Kui selgus, et läbi agentuuri saadud töökoht ei vastanud ootustele ning olmetingimused olid kesised, tuli Erko oma sõbra kutsel samasse väikelinna, kus mina elasin. Ja nõnda me ühise tuttava kaudu kohtusimegi,” räägib Maria oma armastusloo alguse.

Maria on rahul, sest peale toreda elukaaslase on tal ka palju sõpru. „Sõpru tekib siin kiiresti, kuna iirlased on avatud ja suhtlemisaltid inimesed.”
Väikeses Carlow linnakeses on kuulduste järgi umbes sadakond eestlast, kes on moodustanud ka aeg-ajalt täieneva ja siis taas kahaneva kohaliku eestlaste kogukonna. „Tänaval tunned eestlase juba kaugelt ära. Eelkõige korrektse riietumisstiili ja ilusate näojoonte järgi.” Iirimaal on viimaste andmete kohaselt umbes 3600 eestlast, kelle vanus jääb enamasti alla 25 eluaasta.

Parema tuleviku kindlustamine

Peamine põhjus, miks Maria Iirimaale kauemaks jääda otsustas, on oma ja elukaaslase tuleviku kindlustamine. Eestisse naasta on noorpaaril plaanis aasta-kahe pärast. „Koju tagasi tulles on plaan elama asuda Pärnusse, kuna Erko on sealt pärit ning praegu on seal ehitamisel meie ühine kodu. Kindlasti soovin uuesti õppima minna ning on veel muidki plaane, ” räägib Maria oma lähitulevikust.

Peale selle, et Maria süda ja tulevane kodu ning pere on Eestis, räägib ta veel ühest põhjusest, miks ta kindlasti Iirimaale alatiseks ei kavatse jääda. „Usun, et ida-eurooplaste nn sissetung on muutnud iirlased suhteliselt tundlikeks. Siin on levinud arusaamad, et kohalike töökohad on ohus ja palgad on madalad, kuna võõramaalaste osakaal Iirimaal on suhteliselt suur. Vaenulikkust ja viha on siin riigis juba mõneti tunda. Ka võib siinse riigi bürokraatia olla vägagi häiriv.”

Kuidas paistab Eestimaa kaugele Iirimaale?

„Kui küsida keskmise iirlase käest, kus asub Eesti, siis pole neil aimugi,” vastab Maria minu küsimuse peale, milline kuvand on iirlastel Eestist. Mariale on ka pakutud, et Eesti asub Vahemere ääres või et Eesti on Ameerika Ühendriikide osariik.

Enamasti võrduvad eestlased iirlaste jaoks venelastega. Need iirlased, kel on olnud eestlastega lähedasemaid kontakte, peavad neid töökateks ja kinnisteks inimesteks. „Ehk on neil selles suhtes õigus? Võin julgelt öelda, et iirlasi endid on vallutanud pearulik suhtumisviis. Milleks tööd rügada, kui saab ka teisiti. Balti riikidest tulnud tööjõud on siin hinnatud just oma tahte ja võime pärast teha korralikku ning kiiret tööd.

Iirimaal elades on Marial tekkinud suur igatsus Eesti toidu järele. „Nimekiri asjadest, mida ma süüa tahaks, tuleks lõpmata pikk. Kõige rohkem tunneme siin puudust mustast leivast. Kuid õnneks on meie linnas ka Leedu pood, kust on võimalik saada hapukoort, Salvesti suppe ja Põltsamaa mahlasid. Samuti on see ainus koht, kus pelmeene ja kuivatatud kala müüakse.” Maria ja tema elukaaslase igapäeva menüüs on alati soe õhtusöök, mida nad võimalikult eestipäraselt valmistavad.

Pole olemas võimatuid unistusi

Kui küsin Maria käest, mida ta soovitab inimesele, kes plaanib sama tee jalge alla võtta, vastab ta: „Kindlasti tasuks kõigil kord oma elus selline pööre teha, sest iial ei või teada, mida uut võid avastada nii endas kui teistes.” Nendele, kes plaanivad võõrasse riiki tööle tulla, soovib Maria kannatlikku meelt, kuid samas pealehakkamist. „Tuleb leida enda jaoks eesmärk, mille poole püüelda. Seda ei tohi karta, et hakkama ei saa. Kaugel kodust on ka võhivõõrad kaasmaalased alati abivalmid. Vähemalt nii on näidanud minu seiklused Iirimaal,” julgustab Maria.

Positiivse nüansina, mis ka teda Iirimaale ahvatles, nimetab ta kohalikku elatustaset. „Palgad on Eestiga võrreldes kahe- kuni kolmekordsed. Suurim pluss on nädalapalk, sest igareedene palgapäev lubab raha otstarbekamalt paigutada. Tänu normaalsele teenistusele saame elukaaslasega endale lubada kahte autot ning omada Eestis maja. See on kahe noore inimese jaoks nii lühikese ajaga päris tubli saavutus.”

Kui küsin Maria käest, mida ta on enda kohta Iirimaal oldud aja jooksul õppinud, siis on neiu kindel, et ta on muutunud tublisti iseseisvamaks ning julgemaks, kui ta seda Eestis oli. „Ükski unistus pole võimatu. Oma suurima eesmärgi olen täitnud, sest Eestis kerkib meil Erkoga ühine maja.”
„Eesti ja kodu tähtsus muutus minu jaoks totaalselt, kui olin Iirimaal veidi aega juba olnud. Kui keskkooli järel polnud mul muud mõtet, kui et saaks ometi sinna ”suurde linna”, siis nüüd on sootuks vastupidi. Kodu olulisus on meeletult kasvanud.

Kümne aasta pärast olen kindlasti Eestis tagasi. Elan rahulikku, keskmise eestlase elu. Ei hakka veel suuri plaane tegema ja kaugele ette mõtlema, kuid selleks ma siin Iirimaal olengi, et saaksin endale kindlustada parema tuleviku.”

Kas Marial on ka mõni täitumata unistus? Noor daam teatab selle küsimuse peale saarlase kanguse ja enesekindlusega, et kavatseb jääda Iirimaale just nii kauaks, et ka kõik täitumata unistused tulevikus teoks teha.

Liis Lulla – Lendav Hollandlane

Ka Lullade noorem peretütar Liis (19) ei ole oma vanemale õele alla jäänud, sest temagi otsustas laia ilma õnne otsima minna. Liis alustas oma õpinguid 1994. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumist. Aasta varem oli ta astunud muusikakooli, millest sai määrav tegur tema tuleviku sidumisel muusikaga ning tänu millele Liis praegu Amsterdamis ongi. Liis on aastaid mänginud plokkflööte vanamuusikaansamblis Rondo. Põhikooli viimasesse klassi läks Liis juba Tallinna Muusikakeskkooli, mille ta käesoleva aasta suvel edukalt lõpetas. Kui Maria elas iseseisvumisprotsessi läbi Iirimaal, siis Liis lendas pesast juba varem välja ning õppis enese eest seisma.
„Kuna ka muusikamaailmas eksisteerib olelusvõitlus, ning mis seal salata, ka ebaõiglaste võtete kasutamine, siis tundsin, et Eesti ei ole see koht, kus ma saaksin edasi areneda,” põhjendab Liis oma otsust minna edasi õppima välismaale.

Tegelikult ei uskunud Liis isegi, et ta Amsterdamse Hogeschool voor de Kunsten’i konservatooriumisse sisse saab ning leidus neidki, kes selle peale Liisiga lausa kihla vedada tahtsid. „See oli ikka väga super tunne, kui sain teada, et mind on vastu võetud.”

Uus kodu – uus keel

Liis on tänaseks Hollandis elanud ja õppinud pea viis kuud. Nii nagu vanemat õde Mariat ootasid ka Liisi algul ees raskused. “Elu Amsterdamis ei ole odav. Kooli kodulehel anti tudengitele mõista, et 9000 euroga peaks aastas hakkama saama. Minu jaoks on see tohutult suur summa.”

Viis kuud on Liisil Hollandis möödunud linnulennul enese avastamise ja enda arendamise tähe all. Kuna kool nõuab pea kogu aja, siis tööl käimiseks mahti ei jätku ning viimane eeldaks ka tööluba, mis omakorda tähendaks suurt rahalist väljaminekut ning mõttetut paberimajandust.
Praeguseks on Liisil hollandi keele kursused läbi ning neiu saab eestlaste jaoks üsnagi kummalise kõlaga keelest hästi aru ja oskab ka juba rääkida. „Keel iseenesest ei ole raske, kuid omapärase häälduse tõttu vajab harjumist,” räägib Liis.

Kummaline küll, aga koduigatsust polegi Liis veel tundnud. Perega suhtleb Liis iga päev läbi interneti ning eks on vahel võetud ka kalleid mobiilikõnesid. Jõuludeks, kui algab kahenädalane vaheaeg, tuleb Liis esimest korda Hollandist koju käima.

Holland kui rahvaste paabel

Liisil on viis päeva nädalas loengud ning peale selle veel kammeransambli proovid. Liisi sõnul on Holland tõeline rahvaste paabel ning koolis õpib noori igast maailma nurgast, alustades Indiast ja lõpetades Boliiviaga. „Inimesed on siin väga avatud ja suhtlemisaltid ning seega on lihtne leida uusi tuttavaid ja sõpru. Praegu võin ma öelda, et tunnen nii portugallasi kui ka peruulasi, mis oleks veel pool aastat tagasi üsna ulmeline tundunud.”

Hollandis elab, töötab ja õpib ka teisi eestlasi, kuid nendega Liisil eriti kokkupuudet pole. Põhiliselt on ta ümbritsetud teiste maailmakodanikega ning suhtleb tihedamini klassiõega, kes õpib Utrechtis, ja sõbrannaga, kes elab samuti Amsterdamis.
„Eesti kõlab nii mõnelegi kohalikule samamoodi nagu Island, siis tuleb ikka selgitustööd teha, kust ma pärit olen. Üldine arvamus on, et Eestis on jube külm ja siin jooksevad ringi jääkarud,” teeb Liisile nalja Eesti tundmatus Hollandis.

Muusikainimesena on Liis vaimustuses kohalikust kultuurimaastikust. „Üks asi, mis on minu jaoks üllatav olnud, on publiku soe vastuvõtt. Iga kontsert siinses kontserdimajas lõppeb artistidele suurte ovatsioonidega. „Sellest võiks ka tagasihoidlikum eestlane midagi õppida,” teeb palju kordi kodupubliku ees esinenud Liis olulise tähelepaneku.

„Holland on innovatsioonide maa. Kõigil on võimalus oma ideid välja käia ning ka loodetud edu saavutada. Tarvis on vaid julgust ja pealehakkamist ning sihikindlust,” kutsub Liis ka teisi noori Hollandisse õppima ja töötama.
Kõige suurem ebaõnn Hollandis oli Liisi jaoks see, kui ta oma jalgrattast ilma jäi. See oli Liisi jaoks ka omamoodi õppetund, et less is more. „Ei ole oluline, kui uhke su ratas välja näeb, tähtis on see, et ta viiks su punktist a punkti b.Aga üldiselt ongi rattavarguste protsent Hollandis kõrge – 70,” arutleb Liis.

Quo vadis, Liis?

„Ma olen selleks veel liiga noor, et teha kindlaid otsuseid, kus ja millal end alatiseks sisse sean,” vastab Liis küsimusele, kas ta plaanibki välismaale elama jääda. „Praegu vaatan lihtsalt lootusrikkalt homse poole ning ootan, mida tal mulle pakkuda on.”

Eestimaa jääb aga alatiseks Liisile südamesse ja hinge, sest see on tema kodumaa – paik, kus on pere ning kuhu saab tulla rahus oma mõtteid mõtisklema ja akusid laadima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)