Sotsiaalse suhtlemise kontekstid

Sotsiaalse suhtlemise kontekstid

 

Pikka aega on inimesi huvitanud küsimus, miks mõned suudavad rohkem, jõuavad kaugemale ja saavad paremaid tulemusi, kuigi väliselt tundub, et võimeid ja andeid pole neil sugugi rohkem kui teistel?

Kui igapäevaselt kõik sujub, ei mõtle me oma suhetele, vaid liigitame need kategooriasse “nii lihtsalt on!”. Küll aga oleme häiritud olukordades, kus miski ei laabu. Tunneme end siis oma mitte kusagile viiva sassis suhetepuntra ja kohustustekoormaga ülekohtuselt üksiku ning mahajäetuna. Sattumine aga tavatutesse situatsioonidesse paneb meid reageerima ja käituma iseendalegi mõistetamatul moel…

Meie igapäevased suhted teistega toimivad alati teatud kontekstis, nendeks kontekstideks võivad olla keskkond (mis meid ümbritseb), kultuuritraditsioonid (mis üldiselt käibivad meid ümbritsevas keskkonnas), erinevad inimrühmad (kellega suhtleme või lävime), aga ka meie perekond. Just nende kontekstide vahendusel omandame me lapseeast saati hoiakuid, norme, motiive ja käitumismudeleid, mida peame enda jaoks kohaseks suhtlemaks teiste inimestega. Kindlasti ei ole meist kellelegi vähetähtis ka see, kui kasulikult, abivalmilt ja toetavalt me oma hoiakuid ja käitumismudeleid rakendada oskame, ilma et see ohustaks meie kui isiksuse iseseisvust või enesemääratlust. Mida osavamad me oleme, seda enam on meis võimekust mõista ja ette aimata seda, mida teised meilt ootavad. Näiteks avalikus kohas viibides oleme ju reeglina viisakad ja ei lärma, sest nii on meid õpetatud.

Kõik me täidame rolle

Ühiskondlikus elus osaledes võtab inimene endale rollid, mis ütlevad talle, kuidas ta teiste inimestega käituma peab. Osa neist rollidest on fikseeritud kirjalikult, osa antakse edasi suuliselt. Näiteks juhi, abikaasa või isa roll. Tavaliselt oodatakse teatud sotsiaalses staatuses olevalt inimeselt aga käitumisviisi, mis on reguleeritud mitmesuguste õiguste ja kohustustega. Näiteks näitlejal teatris ja sõduril lahingus on roll rangemini ette kirjutatud ja ei arvesta rolli täitja individuaalsust. Enamik rolle Suures Elus jätab aga õnneks küllalt ruumi ka meie isikupärale.

Meie käitumine vastab rollile siis, kui teised inimesed meilt just niisugust käitumist ootavad ja selle heaks kiidavad. Ootustele mittevastav käitumine toob aga endaga kaasa kas karistuse või tõrjutuse. Et inimene on nutikas, siis valib ta tavaliselt mingis situatsioonis endale sellise rolli, mille taga seisev inimeste grupp on talle kõige tähtsam või mille hukkamõistu ta kõige rohkem kardab.

Mingisugust rolli mõnda aega täites saab see ajapikku meile nii omaseks, et hakkame oma rolli mängima automaatselt ning kasutame seda ”persooni” igal hetkel, mil sotsiaalne kontekst selleks kohane on. Samuti ei mõtle me enam inimestest, keda oleme tundma õppinud, kui rollide täitjast, vaid kasutame ära arusaamise sellest isikust (tema veidrustest, eelistustest ja vastumeelsustest). Näiteks suunab olemasolev teadmine teid emale kingitust ostes külastama teistsuguseid poode ja tegema teistsugust valikut kui oma sportlasest sõbrale kingitust ostes.

Et teada, kuidas meie ümber olevad inimesed meie käitumist mõjutavad, maksab vaadelda erinevaid inimrühmi enda ümber. Olulisemaks informatsiooniallikaks siin on grupid, mille liikmeid me näeme enda sarnastena. Need grupid mõjutavad meie käitumist eriti nooruki- ja varases täiskasvanueas, mil perekond lakkab olemast sotsiaalse info kõige tähtsam allikas. Kuna me ei suhtle üksteisega ainult kui üksikisikud, kes iga päev teatud rolle ette mängivad, vaid ka samastame end niisuguste sotsiaalsete gruppidega, millistesse me ise kuulume, siis just need samasused määravadki ära selle, kuidas me teiste inimestega suhtleme, moodustades põhimõttelise osa meie mõtteviisist ja olles eelarvamuste tekke aluseks.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda seda, et mitte see, mida inimene teeb, vaid see, mida ja kuidas ta tahab teha, määrab ära tema väärtuse või väärtusetuse, tema jõu või jõuetuse, tema õnne või õnnetuse teiste inimestega suhtlemisel. Ainult sotsiaalselt hästi suhelda oskav inimene saab aru, et edukaks olemise põhitingimuseks ongi just oskus leida tasakaaluniit enese positsioneerimisel ühiskonda, seda ka kõige tänapäevasemas tähenduses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)