Uus leht ilmestab ajakirjandusmaastikku (3)

Uus leht ilmestab ajakirjandusmaastikku

 

Saaremaal teeb Oma Saar sel nädalal ajakirjanduse ajalugu. On väga haruldane, et Eesti suhteliselt paika saanud meediaväljale ilmub uus ajaleht. Ning mitte lihtsalt ajaleht, vaid päevaleht. See on suur ettevõtmine, mis nõuab palju vaeva tegijatelt, palju raha omanikelt ning uuendusmeelsust ja head vastuvõtuvõimet lugejatelt.

Eestis on meedia koondumine väikese omanikeringi kätte jõudnud kriitilise piirini. Kui enamik meediaväljaandeid on riigis vaid kahe meediagrupi käes, ei saa me rääkida arvamuste erilisest paljususest.
Kuulad hommikul ühte raadiojaama, siis loed üht üleriiklikku päevalehte, õhtul vaatad ühe telekanali uudiseid. Sealjuures ei mõtlegi, miks löövad kõigis meediavahendites välja teatud kindlad sümpaatiad? Üks vastus on, et need kolm nimetatud kanalit on kõik ühe omaniku käes. Kuigi omanik ei pruugi sugugi oma ajakirjanikele uudiste valikut ja sümpaatiaid peale suruda, võib ta omada ikkagi kaudset mõju sellele, mida ja kuidas need meediakanalid kajastavad.

Reeglina on Eesti maakondades alles jäänud vaid üks ajaleht, mis on monopolisti seisuses. Siis võib leht muutuda laisaks või ühekülgseks, toetades ühte erakonda või huvigruppi. Pingutama ei pea, kuna muid valikuid maakonna inimesel oma kodukoha uudiste lugemiseks ei ole.
Seetõttu on Oma Saare ilmumine igati teretulnud. Kujutan ette, et Saaremaa ajakirjanduses tekib konkurentsist elevust, energiat ja paremat ajakirjandust, kui seni siin saarel kunagi tehtud on.
Saarlastel on siit võita!

Mida uus leht võiks silmas pidada, et lugejate südameid haarata ja samas head ajakirjandustava järgida? Konkurents ajakirjanduses ei pruugi alati kaasa tuua paremat kvaliteeti. Halvemal juhul võib juhtuda, et väljaanded hakkavad üksteist üle trumpama. Kes saab uudise kiiremini kätte? Kellel on teravamad seisukohad? Kiirustades ning konkurentsist pimestatuna tekivad aga faktivead ja tehakse poolikut tööd.

Halastamatu konkurentsivõitluse näiteks võib tuua selle, kuidas üleriiklik meedia kajastas Kadrioru lossis toimunud noortepidusid. Kui ETV saade „Pealtnägija” selle loo avalikkuse ette tõi, viibis president Rüütel visiidil USA-s. Tal polnud võimalik kohe asjaolusid uurida ning põhjalikult reageerida. Kui looga oleks oodatud järgmise nädalani, oleks lugu tulnud kindlasti tasakaalustatum ja õiglasem. Ehk oleks võinud oodata Rüütli naasmist Eestisse ka nädalaleht Eesti Ekspress, kes esitas sama loo kirjaliku variandi päev pärast „Pealtnägijat”? Ent oodata ei saanud, kuna nii „Pealtnägija” kui ka Ekspress ilmuvad meie ette vaid kord nädalas. Aga kui mõni teine meediakanal vahepeal sellest loost kuuleb ja meie väljaandelt avalöögi tegija au röövib? Seda lubada ei saa!

Nii mindigi sensatsiooni teed ja esitati suhteliselt ühekülgne lugu, kus anonüümne noormees jutustas skandaalsetest pidudest. Kõige enam jäi rahvast häirima võimalik riigilipu rüvetamine lossi katusel. Nagu hiljem selgus, oli anonüümsel noormehel nimi ka ja tegu ei olnud alaealisega. Mitte mingit kinnitust riigilipu rüvetamisele aga ei ole seni tuvastatud.

Kui lugu oleks tuginenud rohkematele allikatele ning põhjalikuma kommentaari oleks saanud anda ka presidendipaar, poleks seda ebaeetilist materjali sündinud. See lugu oli mõnes mõttes presidendivalimiste kampaania avalöök sopakahuritest.

Olles pikalt olnud ajakirjanduseetika teemaliste kaebustega tegeleva Pressinõukogu liige, olen sageli näinud, kui lihtsate reeglite vastu ajakirjandus ikka ja jälle eksib. Ka tavaelus on ju normaalne, et konflikti puhul kuulatakse ära kõik osapooled, mitte ainult see, kes kõige valjemat häält teeb. Lugu tuleb ju muidugi dramaatilisem, kui teravate süüdistustega esineb vaid üks pool. Ent see pole aus ei teise poole ega lugeja suhtes. Kui kellegi kohta tehakse tõsist kriitikat, peab see isik või asutus ka ise sõna saama.

Üks suur komistuskivi Eesti ajakirjanduses on poliitiline kallutatus.
Presidendivalimiste kampaanias nägime, kuidas osa üleriiklikku meediat (näiteks Postimees ja Eesti Päevaleht, ETV saade „Aeg luubis”) mängis aeg-ajalt ühte väravasse, suutmata hoida tasakaalustatud positsiooni.

Oma Saarel on poliitikavallas eksam ees seoses märtsikuus toimuvate Riigikogu valimiste kajastusega. Kas suudab leht kandideerijatest anda ülevaate, mis pole tendentslik ega propagandistlik, vaid professionaalne ja võrdseid võimalusi pakkuv?

On igati normaalne, kui ajaleht arvamusküljel selgitab, milliseid maailmavaatelisi seisukohti toimetus toetab. Nii võib teha, aga ei pruugi. Ent hea ajakirjandustavaga pole üldse kooskõlas see, kui toimetuse sümpaatiad leiavad varjatult tee uudisteküljele. Üks erakond näiteks satub uudistesse ainult positiivse külje pealt, samas kui teine saab ajalehe tähelepanu vaid siis, kui on juhtunud midagi halba.
Siit saab kergesti järeldada, et leht ei ole professionaalne ning eksitab lugejat. Arvamus ja uudised peavad olema lahus, nii et ka lugeja sellest aru saab.

Kuidas lugeja hea lehe ära tunneb? Leht on asjatundlik ja operatiivne.
Leht on inimlik, aga range – nagu hea õpetaja. Kui leht on liiga pehmeke, siis ei suuda ta täita ühte ajakirjanduse rolli: kriitiliselt jälgida ühiskonnas toimuvat. Ajalehel peab olema sees ühiskondlik närv ja oma selgroog, mille lugeja ära tunneb. Leht peab olema avalikkuse poolel, mitte mõne grupi või koalitsiooni teenistuses. Siis tuleb ka lugeja tunnustus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)