Pilvealuseid uudiseid Abruka saarel! (1)

Pilvealuseid uudiseid Abruka saarel!

 

On meil siin vihma, tormi ja tuule sekka vahel ka päikesepaistet. Kirume küll seda Eestimaa külma ja kõledat, niisket ja pimedat ilma, aga samas õpetab selline ilm rõõmu tundma ja lugu pidama harvadest päikesepaistelisest pooltundidest ja kodusest toasoojast.

Olgem ausad – kui meil ikka 360 päeva kuuma päikest kuklasse paistaks, siis oleks eestimaalane õige ruttu oma koduses ja kirutud kliimas tagasi.
See kauge, kuid võõras päike soojendab küll keha, ent hinge teeb ikkagi soojaks teadmine, et suvele järgneb sügis, sügisele talv ja talvele kevad – et on, mida oodata.

Kui aga suvatseme oma mälus pisikese revisjoni korraldada, siis tegelikult teeb rõõmu seegi, et need aastaajad ei ole kaugeltki kõik ühesugused, vaid annavad oma ettearvamatuses kõneainet asjatundjatele ning asjaarmastajatele läbi inimpõlve. Kust siis muidu tuleksid need Kuuse taadid ja Želninid! Mis nendel muidu pajatada oleks, kui päike paistaks päevast päeva ja ilm oleks igal päeval sarnaselt soe.

Kui te nüüd veidi järele mõtlete, siis oleme ikka õnnega koos, et suur saatus ja kõigevägevam maailmavalitseja on meid just sellele laiuskraadile elama pannud. Kõrvaltvaatajale võib elu vihmasel Abrukal üksluine ja sündmustevaene tunduda, aga Abrukalt vaadatuna on elu liikumist saarel küllaga. Soe sügis annab võimaluse kõik asjad kenasti talvekorterisse sättida ja talveks põhjalikult valmistuda ning üldse saab kõik see, mis muidu kipub ajanappusest tegemata jääma, ilusti tehtud.

Läinud teisipäevane tormituul lubas saarele ainult ühe reisi teha – see tähendab, et linnas käigust polnud juttugi. Aga ega käigud sellepärast veel käimata jää. Kui laeva roolis mõistlik mees ja linnareisi kannatab edasi lükata, läheb sõiduks järgmisel päeval, ja nii ka sel nädalal.
Tähtis on, et kannatlikkust ja teineteise mõistmist jaguks. Teadmine, et meri ja tuul võivad asjas oma korrektuure teha, peab siiani paika.

Õnneks on ka Kuressaare ametiasutustes veel käibel see niinimetatud Abruka valuuta, mis siiani muutumatu suurus. Iga jutu algatuseks tuleb öelda, nagu viisakale inimesele kohane: „Tere,” ja sinna otsa ilma pikema pausita: „Ma ole Abrukast.“ Kui vestluspartner kuu pealt kukkunud pole ja vähegi inimese nägu välja näeb, siis võtab ta su jutule, laseb järjekorras ette ja üldse kuulab sind tähelepanelikult ära. Ta saab aru, et aega pole ju päevade kaupa, tunnid on loetud ja ilm võib iga hetk muutuda. Ja jalgsi juba Abrukale aastaringselt igaüks ei pääse.

Sellel Abruka valuutal on kõvad turvamärgid ka küljes ega see vale inimese suust tõena paistagi. Abruka inimesi ju nii vähe, neid tuntakse nägupidi ja nimepidi, nii et võõras ärgu mitte proovigugi.

Siinkohal tuleks sügav kummardus teha kõigile saar-
lastele, kes reeglina Abruka inimesed järjekorras ette lubavad. Ikkagi meretagune värk ja arusaajad inimesed.

Abruka sadama sissesõit peaks ka sel nädalal kividest puhtaks saama, et saarele oleks ikka turvaline tulla.

Nii et tulge aga tulge, tulge täna või tulge nädala lõpus, siis on jälle saunapäev.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 8 korda, sh täna 1)