Elu ilusad pisiasjad

Mida lähemale aasta kõige pühalikumale nädalale, seda hardamaks ja mõtlikumaks muutub meeleolu. Ühe osa minu elust on jõulud mulle tähendanud sokijätmist päkapikkudele, jõuluvana ootusärevust ning kinkide saamist. Täiskasvanuna olen aga hakanud mõistma jõulude tegelikku olemust – leida hingerahu iseendas ja olla hästi hea oma lähedastele.

Jõulud on küllap kõigile eestlastele aasta tähtsaim püha. Mulle seostuvad need ennekõike traditsioonide ja rituaalidega. Traditsioon on juba seegi, kui isa esimese advendi hommikul jõuluehted kapi otsast alla tõstab ning meie emaga hakkame tube kaunistama. Igal jõuludekoratsioonil on aastate jooksul välja kujunenud oma koht, käsi paigutab nad sinna juba harjumusest ja tunde järgi. Tosin aastat tagasi päkapikkude toodud küünlaga kuusevanik läheb elutoa lauale. Väike tehiskuusepuu vanaema tuppa, päkapikunukud minu toa akna külge tegutsema, jõulutäht kamina peale.

Esimesel advendil sööme perega ka korraliku jõululõuna. Just siis tuleb esimest korda peale suur verivorsti- ja hapukapsaisu. Millegipärast seostuvad mulle jõulud veel mandariinidega. Selline värske mandariinilõhn, mis toa täidab, kui neid koorida.

Oma käega kirjutatud jõulusoov teeb rõõmu

Käisin eelmisel nädalal postkontoris ja nägin, kuidas keset tööpäeva looklesid pikad järjekorrad, inimestel jõulukaardid ja ümbrikud näppude vahel. Meiegi peres pole seda traditsiooni unustatud ning viimastel aastatel on kaartide kirjutamine just minu pärusmaaks. Kolmanda advendi nädalavahetuse pühendan tavaliselt jõulukaartide kirjutamisele. Seegi on omaette rituaal. Kõigepealt on tarvis aadressid välja otsida ja vaadata, kas mõni neist vajab muutmist või sootuks nimekirjast maha tõmbamist, sest inimene on aasta jooksul meie seast lahkunud. See on kurb, aga omamoodi paratamatus. Seejärel ostan poest kaardid, sädelevad kuld- ja hõbepliiatsid ning jõuluteemalised kleepsud ümbrike kaunistamiseks. Ja siis lähebki kirjutamiseks.
Iga enda ja meie pere nimel läkitatava kaardi kirjutamise käigus elan läbi kõik head soovid, mida mul on öelda sellele inimesele. Igaühele neist läheb teele eraldi jõulusoov, sest iga inimesega on eriline suhe. Jõulusõnum ongi ju rõõmu jagamine.
Ja kui paari päeva möödudes mu Pärnu vanaema helistab ning liigutatud häälel tänab teda kauni kaardiga meeles pidamast, siis tean, et minu soovid on kohale jõudnud. Kutsungi siinkohal kõiki inimesi üles leidma seda aega, et ise oma käega jõulukaardid kirjutada. Tänapäeva internetiühiskonnas on küll moes saata e-kaarte, kuid „omameisterdatud” kaart on palju isiklikum ning kannab endas sõnumit, kui väga meie sõbrad, sugulased ja tuttavad meile korda lähevad.

Jõulud on ka suur kingituste tegemise ning heategevuse aeg. Nõnda otsustasin oma riidekapis korraliku inventuuri teha ning kappi seismajäänud rõivad anda neile, kel neid hädasti vaja. Olen minagi mõistnud seda juba piibli-ajast peale tähtsat tõsiasja, et suurim rõõm on andmisrõõm. Sama oluline on ka ise kinke teha ja neid jõuluvana kaudu jagada või siis lihtsalt kodukuuse alla leidmiseks asetada.

Kas või üks kompliment päevas

Üldse võiksid inimesed aasta kõige pimedamal ja süngemal ajal olla oma hinges ja südames lahkemad ning tähelepanelikumad. Mina püüan teha oma sõpradele, kolleegidele või lähedastele kas või ühe komplimendi päevas.
Nädal tagasi muutis mulle terve päeva rõõmsaks üks niisugune seik. Nimelt olin tööle minnes unustanud maha uksekaardi, millega hoonesse sisse pääseb. Andsin siis kohusetundlikult allkirja, et olen ikka tööle „laekunud” ning sain kasutamiseks külaliskaardi. Kui sama päeva õhtul töölt lahkusin, sai mulle järgneva dialoogi käigus valvuriga osaks suur üllatus:
Mina: ”Palun vabandust, et uksekaardi maha jätsin, homme võtan kindlasti kaasa. Head õhtut!”
Valvur: ”Aga mina tunnen teid.”
Mina vastu: ”Jah, muidugi tunnete, ma ju töötan siin. Aga ikkagi luban olla korralikum ja oma isikuttõendavat kaarti kaasas kanda.”
Ja siis, kui olin juba välisuksel, hüüab valvur mulle järele: ”Ei, mina tunnen teid lapsest saati, kui te veel väga väike olite.”
Pöördun tagasi ja jään üllatunult kuulama.
Valvur jätkab naeratades: ”Ma olin teie lasteaiakasvataja. Mäletan, kui olite tibatilluke. Milline kokkusattumus, et teid nüüd täiskasvanuna näen. Tundsin teid nime järgi ära, kuid ka näojooned on samaks jäänud.”

Siis adusin, kui armsalt väike on Eesti: ikka leidub mõni ajahetk, kus kunagi kokku puutunud inimesed taas end mingis teises või koguni samas kohas kohtumas leiavad. Sellest äratundmisrõõmust hakkas süda helisema.

Soovin igale Oma Saare lugejalegi seesuguseid meeldivaid üllatusi. Soovin, et oleksime oma kolleegide, sõprade ja lähedaste suhtes tähelepanelikumad.
Niisiis, kirjutage jõulukaarte, tehke head ja jagage end teistega. Jõuluime on valguse ja kordumise kordumatuse ime. Kuigi kõik unistused ei pruugi täituda, ei tähenda see, et me ei peaks nendesse kogu südamest uskuma. Kuna jõulude ajal loetakse palju luuletusi, siis soovin, et kogu elu võiks sarnaneda ühe kauni luuletusega.
Imelist jõuluootust!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)