Na, tervidust teitele!

Vaada – nii, kut nee kuusepuud novembri löppus egasepoole keskpege linnaplatsi püsti aedi, löppes rahuaeg ee ning algas jöululahing peele, nenda, et atvendi küinalgid unub pölema panematta. Ning senneks aeaks, kui jöulud kee, oo so taskud tühad, jöuluvand täis ning sa ise oled kut pügat lammas issanda loomaaidas.

Na, ütle nüid preet – miks jäuks sa tood senne kuuse mütmeküne tuhande krooni eest nii vara vihma käde liguma? Ma ole seda ennem ka mütu korda ütlend, et varsti oo sedamoodi, et jaanitule koht pole jöudnd veel ee jahtudagid, kui jüba oo kuusk platsis. Ma ole ikka nönda arjund, et puu tood sa tuba jöululaubeks ning kolmekuninga aegus aed ahju. A kui see muidud nöuke mood oo, et kuuse peeb kuu aega varem vareste sittuda välje panema, siis oo mool teina ettepanek – kas ep vöiks senne istudada mette? Sa tood kahe-kolme meetri pitkuse kilaka metsast ee, paned ta maha ning las ta kasvab ise – sool jeeb ega aasta ulka raha järele ning kui ta jüba suureks oo saand, siis vöib ta muul aeal vabald päästeammedi meeste käde anda, nad vöivad latva mingitsuguse korvi tehja nat vanasti purjulaevas oli ning seeld oo siss kina egatsugust öhuvaatlust tehje.

Neh, ma köisi sii ükspeev vanamoriga Aapsalus, et klodime vehe poodides ringi, et ähk sünnib midad kodugid tuua. Neh, sai ka – ühe ümarguse kuuseokstest moodit pärja, kus punast marjad ning käbid kaa peel ja nee olid keik nat tuhksukruga üle puistat. See maksis 79 krooni. Ma ütlesi vanamorile, et ma tee nöukse asja ise valmis, mes sa muidu raha kuludad.

Vanamor pistis senne peele, et ma vöi öue oma kemmergu peele midad ise tehja, a ta oo kultuurne inimene ning ostab senne… Neh, kodu kästi see mool kohe palkuni ukse peele ülese ka panna ning vanamor köis kolm korda ennem löunad väravaaukust vaatmas, et oo ikka kina küll!

Teise peeva tuli uus kamanda – lehme Kärdele poodi. Ma omaette mötlesi, et vanamor oo nat politruk – sool oo lihtsam rünnagule minna, siiss sa vöid veel ellu jeeda, a kui sa sii taganema tahad akada, siiss saad kuuli niikutnii.
Neh, poodis oli egatsugu asju! Oli nöukest kribu-krabu, mes oleks mo meelest easti ka supi roheliseks passind, siiss olid nöuksed asjad nat “küindla mannsetid” ning ma mötlesi, et nee oo tarvilist asjad küll, sest vaada – sa vetad nee küindla külgest ee ning pistad varruga otsa kui sa kuskispoole pulma lehed.

Nehja, siiss ma ehmadasi ee – müia oli terve “valgusvörk” ning ainuld 429 krooni eest. Ma ütlesi vanamorile ka, et vötame senne, mes mei ikka ilmaasjada kalli ellektri peele raha kuludame ning pölevkivi raidame. See oli ta meelest nii loll jütt, et ta pole mette vihastandkid. Ning siiss ma nägi ühte kastiunnigud, kus peele oli kerjudat, et “ valmistatud oole ja armasdusega” ning seel oli siis “lumememm”, “vanaema pipargoogid”, “jöulusokk” ning “päkapikuline”. Sennest viimasest äi saand ma aru, a mes ammedimees see jöulusokk oo, seda ma p`tea mette, mo teeda oo see eluaeg näärisokk
olnd… A seda ma vaatsi ka, et ind oli oolega valmistat, kui sa moost öigesti aru saad, a armasdust see moos äi äradand mette. Önnega pooleks suutsi ma tiibmanöövriga vanamori senne koha peeld mööda aeda, a taal akkes korv niigid täis saama.

A seda ma soole ütle, et keikse ullem aeg äi ole mette selja taga!
Neh, olga ning!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)