Venemaa ootab jälle Boriss Godunovi

Venemaa sisepoliitikas on alanud uus ajajärk. Kuigi presidendivalimisteni on jäänud enam kui aasta, arutatakse riigis juba väga teravalt nn „2008. aasta küsimust”. Probleem seisneb selles, kellest saab Venemaa uus president. Nagu teada, ei luba hetkel kehtiv põhiseadus praegusel presidendil Vladimir Putinil kolmandaks ametiajaks kandideerida. Kuid Vene riigi ajaloo üks valusamaid küsimusi on alati olnud seotud võimu üleandmisega. Põhjus on selles, et võimuinstitutsioonid on Venemaal alati olnud nõrgad – kahjuks on ka see seadus. Analüüsides meie idanaabri sisepoliitilist olukorda, esitas ajaleht Financial Times küsimuse: kas ka seekord satub Venemaa ajaloo poolt üles seatud lõksu?

Kui Puškin elaks täna

Esimest korda tabas troonipärimiskriis Vene riiki 1598. aastal, kui suri Rjurikovitšide dünastia viimane esindaja Fjodor Ivanovitš. Ka tookord levis Moskvas rohkesti kuulujutte monarhia võimalikust tulevikust. Nende kõige populaarsem kangelane oli Boriss Godunov – tsaar Fjodori õukonna mõjuvõimas minister. Taoliste kuulujuttude levikut soodustas veel asjaolu, et Godunovi õde oli abielus valitseja endaga. Räägiti, et võimu haaramise nimel tappis Godunov troonipärija, tsareevitš Dmitri (Fjodori vend), kes oli Rjurikovitšide dünastia viimane meessoost esindaja.

Kui Aleksander Puškin nendest dramaatilistest sündmustest kirjutas (see oli XIX sajandi 30-ndatel aastatel, mil tema näidendit lavastati korduvalt nii Peterburis kui ka Moskvas), sattus poeet kohe võimude teravdatud tähelepanu alla. Kes teab, mis juhtunuks siis, kui ta oleks oma näidendi „Boriss Godunov” täna avaldanud? Raske on siin vastust anda ja eriti keeruline on seda teha viimaste sündmuste – Londonis toimunud salapäraste mürgitamisjuhtumite – taustal.

Kuid tulgem siiski tagasi Puškini draama juurde. Näidendi esimeses vaatuses teatab Godunov kavatsusest minna kloostrisse. Samal ajal punub riigi valitsev eliit Kremlis intriige. „Mismoodi, kuidas arvad, lugu lõpeb?” küsib õukondlane vürst Vorotõnski ja saab vürst Šuiskilt prohvetliku vastuse:

Mismoodi lõpeb? Öelda pole
raske:
veel rahvas pisut haliseb ja
nutab,
Boriss veel nina kirtsu kisub
veidi
just nagu joomar viinapeekri
ees,
et viimaks, nagu teeks ta
armuteo,
kroon alandlikul meelel
vastu võtta.
Ja siis, ja siis ta valitsema
hakkab
meid endist viisi.
(tõlge: Kalju Kangur)

Suure toetusega riigipea

Ajaleht Financial Times jätkab: ajaloosündmused jätavad sageli endast maha väga sügavad jäljed, mis ladestuvad rahva ühiskondlikus alateadvuses. Kui täna viia Venemaal läbi rahvahääletus, siis leiaks kindlasti toetust ettepanek muuta põhiseadust nii, et Putin saaks ametisse asuda veel ka kolmandaks tähtajaks. Teda toetab ligi 70% riigi elanikkonnast ja hetkel pole Venemaal neid jõude, kes teostaksid Ukraina eeskujul „oranži revolutsiooni” ja viiksid seal läbi kardinaalsed muudatused.

Putin on stabiilse Venemaa liider, tema valitsemise all on riik taastamas oma kunagist võimsust rahvusvahelisel areenil. Kõige sellega on seletatav ka tema erakordne populaarsus elanikkonna hulgas. Tõsi küll, paljuski on Venemaa võimuse ja mõjuvõimu kasv seletatav nafta ja gaasi kõrgete hindadega maailmaturul. Kuid olgem ausad, oma rolli etendavad siin ka subjektiivsed tegurid.

Putin on väga haritud ja kompetentne (olla mitu tundi otse-eetris ja vastata televaatajate küsimustele – võib oletada, et Valge Maja praegusele presidendile poleks selline katsumus jõukohane). Pealegi on Putin hea tervise juures ja suurepärases sportlikus vormis. Peale selle on praegune Venemaa president nende kokkulepete tagatis, mille kohaselt toimub tänaseks väljakujunenud huvide süsteemis võimu ja rikkuse jagamine.

Jeltsini ajal pead tõstnud oligarhid-uusrikkad on taltsutatud ja korrale kutsutud – alguses Putin lihtsalt hoiatas, et nad ei topiks oma nina poliitikasse, seejärel aga võttis Kreml strateegilised majandusressursid taas oma kontrolli alla.

Nüüd on Venemaal tekkinud uus vajadus – tuleb leida isik, kes suudaks Putini rajatud ühiskondlike suhete süsteemi kestvust tagada ja alal hoida. Täna on Venemaa tulevikust pajatavate kuulujuttude peategelased Dmitri Medvedjev – Gazpromiga seotud asepeaminister – ja kaitseminister Sergei Ivanov – president Putini kaasvõitleja, kes kunagi oli KGB kõrgetasemeline ametnik. Siit võib teha järelduse – kõik tõsiseltvõetavad kandidaadid Venemaa riigipea ametikohale on ustavad praegusele presidendile. Mis aga puudutab võimalikke sõltumatuid kandidaate, siis nende probleemi lahendas Putin nõukogulikus stiilis – neid ei ole üldse olemas. Mõned sellised kandidaadid, nagu näiteks endine asepeaminister Mihhail Kasjanov, on lihtsalt eemale tõrjutud.

Puškini ja tema „Boriss Godunovi” eeskujul püüavad Kremli konkureerivad grupeeringud pääseda kõikjal tsaar Vladimiri jutule. Nad üritavad seda teha isegi Sotšis, Musta mere kuurordis, kuhu valitseja sageli siirdub, et vaikuses mõtiskleda võimalike erinevate arengustsenaariumide üle. Võib eeldada, et peagi esitatakse talle palve jääda võimule ja päästa riigi stabiilsus. Seni on Putin olnud enesekindel ja teatanud, et põhiseaduse muutmist ta ei taotle. Tõsi küll, samas andis ta avalikkusele märku, et säilitab poliitilise mõjuvõimu ka pärast ametist lahkumist.

Kolm soovitust

Kui president Putin soovib endast kui riigipeast jätta head mälestust, siis annab ajaleht Financial Times talle kolm soovitust (nende teostumist peab ajaleht aga vähetõenäoliseks): vanglast tuleks vabastada oligarh Mihhail Hodorkovski, Punasel Väljakul olev Lenini muumia tuleks kiiremas korras maha matta ja küllakutse tuleks esitada Rooma paavstile.

Iga sellise sammu elluviimine, kirjutab ajaleht, kustutaks Venemaa ajaloost ühe tumeda laigu. Esimene tõmbaks joone alla julmale võimuvõitlusele, mis on Venemaad viimase aastakümne jooksul iseloomustanud. Kuigi Hodorkovskit süüdistatakse maksudest kõrvalehoidumises, tegi vangistamine temast rahva silmis siiski märtri. Veel tuleks hoolikalt uurida skandaalseid tapmisi, mis viimasel ajal on Venemaad tabanud. Silmas on peetud ameerika ajakirjaniku Paul Hlebnikovi, Venemaa keskpanga kaastöötaja Andrei Kozlovi ja ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvamist. Kõik nad tapeti püstolilaskudega Moskva tänavatel.

Teine otsustav samm, mis Putinil lähiajal teha tuleks, oleks Lenini surnukeha matmine. Financial Times’i arvates aitaks see kaasa nõukogude ja stalinliku nostalgia kustumisele. Sarnaselt bolševismi rajaja balsameeritud keha säilimisele on vene rahva teadvuses säilinud ka tema jakobiinlikud ideed.

Kõige tähelepanuväärsem žest aga oleks Rooma paavsti küllakutsumine. See samm aitaks vähendada lahkhelisid ristiusu kiriku kahe erineva haru, Lääne ja Ida kiriku vahel. 1054. aastast alates, mil leidis aset kirikulõhe, on Venemaa ülejäänud Euroopa arengust vaimselt eraldunud.
Loomulikult pole Venemaad võimalik muuta vaid sümboolsete žestide abil. Kuid ajaleht Financial Times on seisukohal, et just need žestid võimaldaksid Kremli praegusel juhtkonnal maailmale näidata, et Venemaa ei ole enam omaenda ajaloo vang.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)