Kaups: Jalgpall on elustiil, ta kuulub elu juurde! (3)

Kaups: Jalgpall on elustiil, ta kuulub elu juurde!

 

Paar aastat tagasi külastasin Kuressaare staadionil – mälu annab siinkohal häiret – kas FC Kuressaare või Eesti noortekoondise mängu. Mäng oli nagu mäng ikka, meie omad said tappa. Äkki kostis kusagilt valjuhäälne „OLE-OLE“. Üks malbe olekuga härrasmees, kes vaatamata kõrvalseisjate muigelsuudele elas omadele kaasa, nii nagu ma seda Saaremaal enne polnud näinud. See härrasmees oligi Kaups.

Nüüd ei kujuta ma enam ühtegi kohaliku võistkonna mängu ette ilma temata. Temast ja tema kaaslastest on saanud koduse jalgpalli lahutamatu osa. Argipäeviti võib teda kohata aga sootuks teises ametis.

Kaups, kes sa oled?

Kaupsina teavad mind kohaliku jalgpalliga seotud inimesed. Mõnedele olen ma preester isa Andreas ja mõnedele kodanik Kaupo Põld. Jalkakultuuris ei ole ühiskondlik positsioon ja amet-kutsumus esmased.

Mis tegi sinust jalkafänni?

Jalgpallipisik on mul kogu aeg sees olnud. Kui noorem olin, ei olnud jalgpall eestlaste seas niivõrd populaarne ja nüüd tuleb see kaotatud aeg tagasi teha. Olen oma juurtelt põlissaarlane, kuigi vahepeal elasime perega Värskas. Sealses võistkonnas mängisid meie sõbrad ja tuttavad. Loomulik, et Kuressaarde tulles otsisime kohe üles kohaliku klubi, et neid toetama hakata. Jalgpall on minu jaoks lahutamatu osa kultuurist. Jalgpall on elustiil, ta kuulub elu juurde!”

Te elate meeskonnale kaasa valjuhäälselt, kasutate trumme, pasunaid. Olete ennast riietanud lemmikvõistkonna vormi. Mida sa saad sellest? Kas nõuab julgust olla teistest erinev, teenides nii mõnigi kord ära teiste vaatajate kõõrdpilke?

Tunnet, mida sa kaasaelamisest saad, pole võimalik sõnadesse panna. Seda peab ise kogema. Loomulikult tekib sellest kerge sõltuvus. Vabatahtlik muidugi. Viltu vaatavad need, kellel on mingid eelarvamused ja kes võib olla tahaksid ka ise kaasa elada. Kuid pahatihi segab neid valehäbi, väikese koha eripära, ei juleta ennast näidata. Saage aru, jalgpall ei ole nagu male, kus saab ka (ja on soovitav) vaikselt kaasa elada. Jalkas tuleb omadele häälekalt kaasa elada. Publik on 12. võistkonnaliige platsil. Igaüks, kes seda mängu on mänginud, saab aru, mida ma mõtlen. Ja peale selle on häälekas kaasaelamine minu kogemust mööda hea südamehaigusi „ennetav“ ravi. Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad pensioniikka välja jõuda.

Sa ütlesid, et olete nagu lisaliige platsil. Kuidas väljakul olevad mängijad fännidesse suhtuvad?

Mängijad hoolivad nii üksteisest kui ka fännidest. See on normaalne, et tänatakse. Nii väljakul kui ka väljaku ääres tekib eriline side, peretunne. Tunneme muret, kui keegi on vigastatud või trennis ei käi, või kui kellelgi mingid elumured. See kõik on täiesti loomulik.

Sinu kohta võib täheldada, et sa oled väga rahumeelne fänn, mitte mingi „roppsuu-röökur“, kelle taolisi fännide seas alatihti ette tuleb. Esindad erinevat vaadet fänlusele?

Nii nagu ühiskonnas tervikuna on ka fännide ja mängijate hulgas igasuguseid. Saab kaasa elada ja mängida ka toorutsemiseta, ropendamiseta ja kaine peaga. Kuna meil ei ole põlvkondade jooksul välja kujunenud jalgpallikultuuri, on meie seas nii- ja naasuguseid. Ehk meie põlvkonna ülesandeks ongi mingil määral jalgpallikultuuri kujundamine, ülesehitamine. Normaalne oleks, kui väljakule tuleksid mängijate pruudid, vanemad, vanavanemad. See kõik motiveerib, annab mängijatele indu juurde. Eriti laste puhul. Läbi jalgpalli tekib ka side oma kodukohaga.

Jalgpall on sotsiaalne ala, väljakul ja tribüünil on kõik võrdsed. Ole sa siis politseinik, punkar, ärimees, tööline või koolinoor. Tõeline demokraatia. Nagu Rooma saunas, kus ei tehtud vahet, kes sa oled. Kõik see kokku lähendab põlvkondi ja annab ka võimaluse oma perega koos olla.

Seega arvad, et FC Kuressaare mängijatele elavad tulevikus kaasa fännihordid, lipud lehvivad, kõigil sallid kaelas, hõigatakse hüüdlauseid?

Sallid on praegugi kaelas, lipud tulemas ja ega fännihordidki tulemata jää. FC Kuressaarel on tulevikku. Klubi teeb oma tööd pühendumusega. Lapsi tuuakse trenni heal meelel. Asi läheb ülesmäge, sadadest ja tuhandetest klubis mängivatest lastest ja nende vanematest saavad ka fännid täiendust.

Jalgpalli peetakse maailmas „religiooniks“. Kas sul raske ei ole kahte jumalat teenida?

Ladinakeelne religio tähendab sidet. Loomulikult tekivad inimesel sidemed asjadega, mis talle tähtsad on. Seega ei saa sõna „religioon“ võtta nii üks-üheselt.

Mängud toimuvad enamasti pühapäeviti, kas see sind ei sega?
Esmatähtis on pere ja töö, seejärel tulevad juba hobid ja meelelahutus. Saame hakkama.

Kui perest rääkida, siis ammu juba ei ole sa väljaku ääres üksi, vaid teid on seal rohkem. Kas nad kõik toetavad sind?

Tegelikult ei ole ma kunagi üksi olnud. Miko fännas enne mind (jutt käib teisest kohalikust fännist – toim). Pere toetab mind igati ja võimalusel käime kaasa elamas ikka koos. Kõik mu neli last mängivad jalgpalli. Tüdrukud on FC Kuressaare tüdrukute-naiste võistkonnas. Ise mängin oma lõbuks koos kohalike noortega. Abikaasa täidab edukalt nii fänni kui ka „hooldusmeeskonna“ rolli. Pere on meil üldse spordilembeline, kaasa arvatud „tugitoolisport“.

Lõpetades palub Kaups edasi anda oma tervitused kõikidele FC Kuressaare mängijatele, fännidele ja üleüldse kõigile, kellele jalgpall korda läheb, ja soovib kõigile rahulikke pühi.

Kohtume Kaupsiga veelkord. Kuressaare spordihoones on käimas minijalgpalli maakonna meistrivõistlused. Kohe laekub temalt info, kes parasjagu juhib ja kes peaks mängu võitma. Nagu alati on tal on seljas FC Kuressaare kollane särk. Kohe-kohe on väljakule jooksmas Kaupsi päris „oma“ võistkond J&V (juuniorid ja veteranid), kelle nimekirjas on ka ta ise võistlustele üles antud. Kahjuks ei saa Kaups seekord jalavigastuse tõttu mängus osaleda. Kust ta vigastuse sai? Jalgpalli mängides, loomulikult.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)