Rondo – kümme aastat muinasjuttu

Rondo – kümme aastat muinasjuttu

 

Möödunud laupäeval esitles Kuressaare muusikakoolis oma demo-
plaati ja DVD-d vanamuusikaansambel Rondo. Ühtlasi tähistati 10. tegevusaasta lõppu. Rondost on Tiiu Maripuu juhtimisel saanud tuntud ja tunnustatud vanamuusikaansambel, keda saab kuulda nii Kuressaares, Viljandis kui ka mujal Eestis. Ajasimegi juttu Rondo juhi Tiiuga, et arutada, mis tehtud, mis tegemata ja mida Rondo endast üldse kujutab.

Mis või kes on vanamuusikaansambel Rondo?

See on üks Eesti lasteansamblitest, kes mängib vanamuusikat. Muusikat alates 11.-12. sajandist kuni 17.-18. sajandini.

Mis pillidel lapsed mängivad?

Kandev pill on plokkflööt – see oli keskajal ja renessansi perioodil põhiflööt, kõige populaarsem, mis sobis väga hästi väikestesse saalidesse ja mida oli lihtne ühel aristokraadil mängida. Suur osa mängijatest olid ju aristokraadid. Öeldud on, et iga kuningas pidas auasjaks mängida plokkflööti. Plokkflööt on selles mõttes lihtne pill, et annab hääle kergesti kätte. Sellepärast on flötistid põhiline kandev jõud ka meie ansamblis.

Plokkflöödid üksinda annavad aga liiga üksluise tämbri ja kui kogu kontserdi vältel on ainult see üks tämber, siis väsitab. Niisiis tuli juurde võtta veel mingeid muid pille, mis ilmselt pidid olema keelpillid ja võimalikult madalad, kuna plokkflööt on sisuliselt ikkagi kõrge pill.

Niimoodi muretsesimegi juurde bass-rebeki, siis poogenpsalteri, mis on klaveri eelkäija – neid on Eestis umbes kolm tükki. Järgmine pill – dulcimer –, mille saime ja mida oli väga vaja rütmiks, sest keskaja renessanss-muusika on väga rütmiline, tuli läbi õnneliku juhuse. Ja samasuguse õnneliku juhuse läbi jõudis meie kätte ka romaani stiilis harf. See on harfide eelkäija, nii nagu kõik need vanad pillid on millegi tänapäevase eelkäijad või on neid siis edasi arendatud, sest saalid läksid ju suuremaks ning oli vaja suurema ja võimsama kõlajõuga pille.

Seepärast on meil praegu need hiigelsuured kontsertklaverid ja harfid. Vanasti niisuguseid vaja ei olnud, sest tollane arhitektuur toetas akustiliselt omaaegseid pille. Niisiis sobib Rondo ülimalt hästi mängima just Kuressaare vanadesse ruumidesse ja oli üldse mõttekas vanamuusikaansamblit tegema hakata, kuna meil on olemas loss, raekoda ja ka muusikakooli oma klassitsistlik saal.

Kuidas te olete need pillid endale hankinud – need on ju kindlasti kallid?
 
Tavaliselt on niisugused vanad pillid saadud mõne tuttava käest või vastava ringkonna kaudu. Kui poodidest või meistrite käest tellida, siis tuleksid nad tunduvalt kallimalt kätte.

Miks neid Eestis nii vähe leidub?

Sarnasel põhjusel, miks mujalgi. Vanamuusika harrastus on Eestis laste ja noorte hulgas väga „noor”. Nii nagu jazzmuusika, oli vanamuusikagi tegelikult põlu all. Oli viimane ju ka kirikuga nii tihedalt seotud, et poleks tulnud kõne allagi, et koolides õpetataks vanamuusikat.

Mujal Euroopas aga hakkasid täiskasvanud äkki väga innukalt vanamuusikaga tegelema alles kusagil möödunud sajandi 80-ndate paiku. Siis toimus justkui plahvatus. Kuni 80-ndateni mängiti seda samamoodi, nagu mängitakse romantilist muusikat, mida me oleme harjunud suure orkestri esituses kuulama. Siis taibati, et midagi on justkui paigast ära.

Hakati otsima, milles küsimus, ja taibati, et kaasaegsete pillidega mängides on kõla hoopis teine. Kui pillid muutusid suuremaks, kaotasid nad ühtaegu väga palju oma tämbris. Pandi metallkeeled peale, kuid varem olid soolkeeled. Need olid palju pehmemad, ülemhelisid oli palju rohkem, tämber värvikam.

Meil toimus samasugune plahvatus tükk aega hiljem.
 
Kes on need lapsed, kes Rondos mängivad?

Enamasti on need lapsed, kes tulevad muusikakooli õppima plokkflööti. See ei ole üldse lihtne pill õppida. Tänuväärne on, et ta annab kergesti hääle kätte, aga samas on see ka tema suur õnnetus, sest siis arvab peaaegu igaüks: kui ma juba hääle sisse puhun, siis oskan mängida ka.

Lapsed jõuavad ansamblisse 9-10-aastastena. Mängivad nii kaua, kui nad tahavad või kuhugi kaugemale ära lähevad. 7 aastat on enamasti ikka oldud, suur osa on veel pärastki aasta-paar mänginud. Neile on kogu see asi hakanud nii meeldima, ja mitte ainult pillimäng, vaid ka festivalid, kõik need üritused, kohtumised teiste omasugustega Viljandis, Tallinnas või mujal. Kujuneb välja oma tutvusringkond.

Kui vana on Rondo?

Me oleme tinglikult hakanud lugema ansambli sünnipäevaks esimest kontserti, kus saime täis plokkflöödi konsordi. Meil oli neli erinevas suuruses plokkflööti kasutada ja olime kostüümides, mis olid jubedad.

Enda arvates olime teinud tohutu eeltöö: otsinud raamatukogust, kuidas rõivad peaksid välja nägema, ja need siis ise valmis õmmelnud. Aga kui nüüd seda arhiivi-DVD-d vaadata, jääb mulje nagu kadrikarnevalist.

Mäletan, kuidas ma oma esimese kostüümi valmis sain ja kui me Tallinnasse vanalinna päevadele mängima läksime, siis Tõnu Sepp, kes oli tol ajal tõeline guru, vaatas ja ütles: „Täitsa ilus kostüüm sul, aga tead, ma paneksin selle kuskile 19. sajandisse.” Järelikult panin ma oma 500 aastat vähemasti mööda. Tundsin seda ise ka, aga lihtsalt ei olnud vastavaid teadmisi kusagilt võtta. Praegu analüüsin juba hoopis teistmoodi.

Ei pane kuninglikku riiet selga, vaid mõtleme end natuke ajastusse tagasi – millisesse klassi muusikud võisid kuuluda – ja siis sätime vastavalt ka oma rõivastuse. Riina Tomberg on meid palju aidanud. Need kostüümid, mida me eelmisel kontserdil kandsime, on tema disainitud. Nüüd on meil vanematel tüdrukutel päris keskaegsed, 12. sajandit imiteerivad riided, mis lossi sobivad.

Muusikaajaloos on niimoodi olnud, et enne Prantsuse revolutsiooni oli muusika selline, mis eeldas teadmisi, see käiski iga inimese hariduse juurde. Muusikat kirjutati kui kõnet, kui informatsiooni. See oli nagu jutustus. Pärast aga muutus muusika maaliks, mida hakati maalima eriti romantiliselt. Siis pääsesid tunded valla. Tänapäeva inimesele ei pruugigi see muusika, see meloodia mõjuda, aga ta tahab saada mingit tunnet, mis kohe, siin ja praegu puudutab. Ta ei taha mõelda, mis see on.

Ma olen mõelnud, et miks need lapsed, kes mul siin on, ei taha poppmuusikat õppida, milles tundeid on nagu rohkem. Nad on oma vaimsuselt võib-olla sellest lihtsalt üle. Kui me vanamuusikat mängime, siis sinna juurde käib alati info. Millal või kuidas see lugu kirjutati, miks seda mängiti, millistel puhkudel. Ma räägin neile, et oletame: lossis oli pidu, uhke protsessioon – inimesed ei tule ju vaikselt mööda pikka koridori, muusika peab olema. Siis nad kuulavad sind, kui sa räägid, ja silmad lähevad aina suuremaks ja suuremaks, nad loovad oma pildi, muinasjuttude või filmide järgi. Niimoodi jõuavad lapsed selle muusika maailma.

Juba esimeses-teises klassis õpitakse improviseerima – muud võimalust vanamuusika puhul lihtsalt pole. Mida parem mängija, seda rohkem improviseerib. Improviseerimisel on muidugi omad reeglid. Üks hea mälestus on mul Kölnist, kus me käisime 2002. aastal ja sattusime jazzu-tundi. Lapsed pandi jazzu mängima. Liis Lulla oli meil siis 8 või 9 aastat olnud, talle anti võimalus improviseerida. Liisile ei olnud see üldse küsimus. Mängis ära ja siis õpetaja ütles: „Täitsa tore – jazz keskaegsete variatsioonidega.” Improviseerimisoskus tähendab ka seda, et nad ei karda nooti. Õpivad tegema muusikat nii keerulisemaks kui ka lihtsamaks.

Mis on Rondo lastest edasi saanud?

Kõige parem näide on praegu Liis Lulla, kes jõudis meil olla 9 aastat, ja siis oli selge, et teda on vaja siit ära saata. Tema puhul oli kohe alguses selge, et talle jääb siin Kuressaares kitsaks. Ta haaras muusikat õhust. Tema kaudu sain ma ka seda teada, et kui õpetaja eksib, siis andekas õpilane võimendab seda kahekordselt.

Õpetaja viga paistab väga selgelt välja, kui ta õpetab andekale lapsele midagi valesti. Seega pani Liis ka mind enda kallal rohkem tööd tegema. Siit edasi läks ta Tallinna muusikakeskkooli, lõpetades seal kahel – nii ristflöödi kui plokkflöödi – erialal. Mul on hea meel, et ta sai Amsterdami konservatooriumi sisse ja sattus seega tõelisse maailma vanamuusika keskusesse.

Maarja Uus otsustas sel aastal minna G. Otsa nim muusikakooli plokkflööti edasi õppima. Üks huvitav endine õpilane Leana Vapper on praegu vahetusõpilasena Belgias. Tal on lootust pääseda sealses muusikakoolis belgia rahvamuusikat õppima.

Nüüd on peale tulemas mõned hästi erksad mängijad. Meil on mitu päris heade eeldustega last praegu, kellel on huvi mängida erinevaid pille. Kunagi oli aeg, mil keegi ei tahtnud mängida trumme, aga nüüd on niimoodi, et kui ainult pääseks löökpillide juurde. Praeguses koosseisus julgevad kõik kätte võtta erinevaid pille, söandavad proovida keelpilli, iseenesestmõistetavalt võtta plokkflöödile juurde trumme.

Kas on midagi, millest te oma ansamblist rääkides veel puudust tunnete?
Kuressaares on väga head tantsuõpetajad. Tantsitakse palju. On aga olemas ka selline tants nagu ajalooline tants, mis ka Eestis hakkab tasapisi populaarsust võitma. See oleks fantastiline, kui koos meiega esineks ka ajaloolise tantsu rühm. Aga see eeldab jälle suuri teadmisi, materjalitundmist. Neid tantse on päris põnev tantsida, osa neist on väga efektsed. Seega tahaksin ma kohata tantsujuhti, kes asja vastu huvi tunneks ja kellega teha koostööd.

Vanamuusikaansamblit Rondo saab kuulata homme, 19. detsembril koos Kuressaare gümnaasiumi segakooriga Ave Kuressaare linnuse kapiitlisaalis kl 18.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)