Iibega poliitika

Iibega poliitika

 

Inimeste elu käib ikka ühtesoodu, olenemata riigikorrast ja tuule suunast. Nagu ütles kord 6-aastane Maria: „Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.” Ent enne „kui on savi”, püüab igaüks oma siinilma ringkäiku võimalikult hästi korraldada. Proovib ka riik. Ja tulevikku vaatava Eesti riigi põhimureks on paljud pidanud nendesamade Mariade sündimise jätku.

Reformierakonna eesmärk on jõuda Euroopa viie jõukama riigi hulka. See on hea ja saavutatav eesmärk. Kuid enne sinna jõudmist peame eesti rahva väljasuremisohust päästma. Tuleb teha nii, et üha uutele eesti põlvkondadele saaks osaks õnnelik, haarav ja mõtestatud elu.

Tagada elu kui niisuguse, rahva ja rahvuse ning nende pärandi edasikestmine. Selleks oleks vaja jätkuvalt ergutada sündimuse kasvu, aga samas hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise, perede elukvaliteedi tõstmise ning inimväärse vananemise eest.

Kui palju kurja on meile selles osas teinud äärmiselt ebaõnnestunud termin – vanemapalk! Asi pole üksnes segadust tekitavates vaidlustes (miks ühes peres on lapse kasvatamise eest saadav palk kõrgem kui teises?), vaid selleski, et lapsega koosolemist on tasapisi hakatud kõrvutama rutiinse töötegemisega.

Lapsele muinasjuttu lugev või haavale peale puhuv ema (ja isa!) ei ole mitte tööturule tagasi võidetud „reserv” või tööhõive sookvoote täitev statistiline ühik, vaid nad on emme ja issi, kes on lapsele absoluutselt ainsad. Nende saadav materiaalne hüvitis on kõige vähem töötasu, vastupidi, see on eelkõige minimaalne ja hädavajalik võimalus selleks, et saaks toimida suurimat õnne pakkuv ja elu mõtestav suhe lapse ja vanema vahel.

Vanemahüvitise võimaldamine võimalikult pikaks ajaks tähendab praegusel laenubuumi ajastul võimalust luua olukord, kus lapse tulek ei pea tähendama eluplaanide segiminekut ega isegi maksete ajatamist. Iga lapse sünd on ühes mõttes ebanormaalne – selles mõttes, et see on alati ime. Juba elluviidud ja ka pakutavad toetused seavad eesmärgiks mitte ime tasaarveldamise, vaid normaalse elu säilitamise selle ime ümber.

Täna võime tõdeda, et meil on õnnestunud saavutada pikaajalise vanemahüvitise kehtestamine, mida tahame pikendada lapse pooleteiseaastaseks saamiseni ja laiendada ka isadele. Ainsa progresseeruva maksena (ja sedagi tagurpidise maksena!) kavatseme suurendada vanematoetust laste arvu kasvades: 4. lapsest alates muutub vanemahüvitis kahekordseks. Lasterikka pere toetust tuleb hakata maksma senise seitsmenda lapse asemel alates viiendast lapsest, sest suude arvu kasvamine kipub olema pöördvõrdelises seoses rahakoti õhenemise kiirusega.

Suuremat riiklikku sundi tuleb rakendada isikute suhtes, kes hoiavad kõrvale üksikvanema toetuseks mõeldud elatise maksmisest. Ära ei tohi unustada ka neid lapsevanemaid, kes kasvatavad teiste lapsi – hooldusperedele makstavat toetust tuleb suurendada praeguselt 900-lt kroonilt 3000 kroonile kuus ehk samaväärseks reaalsete kuludega lastekodus.

Midagi täiesti uut on aga väljapakutud „ringiraha” idee – riik annab linnale või vallale aastas 2000 krooni iga l7–18-aastase lapse kohta niisugust raha, mida saab kasutada vaid tema spordi- või huvialaringis osalemiseks.

Eesmärk on hoida lapsed pahedest eemal ja anda igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis. Ja kui veel mõned aastad tagasi oli riik seisukohal, et viljatu mehe või naise lastetuse ravi ei ole mitte riigi, vaid erahuvi, siis nüüd püüame seda suhtumist kaugele ajalukku jätta, kümnekordistades kunstliku viljastamise kulude kompenseerimiseks mõeldud eelarvevahendeid.

Ent selle Eesti, kus me täna elame ja mida armastame, selle on meile kinkinud meie vanaemad ja vanaisad. Nende sitkus ja elamise jonn ei tohi meil meelest minna, sellepärast on perepoliitika üks osa ka väärika vananemise võimaldamine. Mõned erakonnad püüavad näidata, nagu oleks pension abiraha. Pension ei ole abiraha, vaid tööinimese väljateenitud palk – õigus saada oma tööelu eest väärilist tasu. Nii näebki Reformierakonna plaan ette suurendada pensioni 5 aastaga 6000 kroonini, mis oleks 35–40% keskmisest palgast.

Selle kõige taga pole midagi muud kui normaalne ja tavaline elu – oma tõusude ja langustega, ealiste ja sotsiaalsete eripäradega. Elu, mille keskpunktiks on inimene ja temast kiirgav armastus. Seda viimast ei tee ühegi hüvitisraha ega pensioniga, kuid hüvitisraha või pension võib luua võimalused selle olemasoluks.

Alles siis, kui meie laps on õppinud käima ja rääkima, lugema, kirjutama, arvutama, kuulama oma mõistust ja südant, hoolima endast ja maailmast, rõõmustama ja kurvastama, alles siis võime me millalgi öelda, et oleme andnud oma elu edasi.

Alles siis, kui meie vanaemal, vanaisal on tekkinud rõõmu-, mitte murekortsud, oleme tema elu elamisväärseks teinud. Üks asi on see, mida saab teha riik, teine asi aga see, mida saab teha igaüks meist, et – nagu Maria ütleks – raku- ja savi-vaheline aeg oleks maksimaalselt õnnelik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)