Koduskäik nagu ellujäämiskursus

Koduskäik nagu ellujäämiskursus

 

Olgu nende muude asjadega, kuidas on, aga üks mis kindel on see, et 2006. aasta viimane kuu on tänase seisuga üle poole jõudnud ja venita sa seda aega kuidas tahad – aasta, mis siiani meile saatjaks olnud, on lõpusirgele jõudmas ja asendub varsti uuega. Uus aga kannab hoopis teistsugust numbrit ning ehk tuleb sutsu teist nägugi.

Aga meie siin Abrukal oleme hetkel rõõmsad selle üle, et tõsine talv oma tulekuga rutanud pole, et navigatsiooniaeg veel kestab. Vaata, inimesega õnnestub kokkuleppele saada ja asjad sedamoodi sättida, et kõik pooled rahul oleksid. Aga taevataadiga on teised lood, temal ei pruugi lihtsalt vastuvõtuaegu olla või on ta hoopis muude tegemistega ametis. Ja siis tee või tina, aga saarelt – siit Abrukast – liikuma ei pääse.

Meie peres on seitse inimest, on kasvuruumi kuhjaga. Saatus aga sätib inimesed suureks sirgudes eripaikadesse elama. Sellele vaatamata koguneme me traditsiooniliselt jõuludeks siia Abrukale, et üheskoos jõulurõõmudest osa saada.

Aga ülemöödunud jõulud sättis küll sedasi, et laevaliikumise päeval oli torm ja maru platsis ning nuta või naera, aga merele ei lähe keegi. Nii juhtuski sedamoodi, et pool peret ja piduroad olid Abrukal soojas leivalõhnases toas. Teine pool aga Kuressaares ja pihud tühjad. Südametäis kurbust mõlemal pool vett. Ei aidanud see ega teine – looduse vastu lihtsalt ei saa.

Egas siis muud kui praed ahju ootele ja küünlatuli kuusel väiksemaks ja jõuluvanal palud tulekuga päeva võrra viivitada. Seda soojem oli kohtumine pereliikmetega ja jõuluvanagagi järgmine päev, kui torm vaibunud.

Saarel elades lihtsalt peab arvestama, et on selliseid ja teistsuguseid võimalusi. Seda aga, et jõuluvana tänavu saaniga Abrukale pääseb, ei maksa nüüd küll loota. Nii äkilisi kannapöördeid see ilmataat nüüd küll nüüd ei tee, et mere nigu naksti kinni kaanetab. Ja kui õhusooja pluss kümne ligi, ei lase meri külmal ligi tulla ja tõsine talv oma valge rüü ja merejääga peab veel ootama.

Noh ja mis siin ikka kurta ja kobiseda, küll kõik tuleb omal ajal. Meie siin Abrukal elame nii, et lust vaadata. Ja kui laev ka liigub, siis pole muret miskit. Sea aga sammud sadamasse, astu laeva ja oledki linnas nagu naksti. Ega koju tulekki keerulisemalt käi.

Meie naabersaare Vahase rahvas aga vajaks küll eraldi peatükki igas uudiste nurgas. Juba see, mis moodi nad oma saarele pääsevad, on omaette ooper. Iga lahinguväeosa võiks selle oma ellujäämise kursusesse lülitada, aga karta on, et siis peaks pooled poisid tegevteenistusest koju, priiks laskma.

Suvest me ei räägi, siis on meri mõistlik ja laevasõit lausa lust. Jutt on sügis-talvisest ajast: torm, mis tormi taga ajab, ei jäta Vahase rahvale, eesotsas Arvi Preiga, muud võimalust, kui liinilaevaga Heili Abrukale sõita. Edasi läheb retk risti läbi Abruka saare Vahase-poolsele küljele, sinna, kus Arvil lautrikoht valmis tehtud.

Siis kompsud-kotid paati, omal ahter pürgiks, mis tähendab, et sätid end ilusasti istuma ja aerud pihku. Kui tuulega on sotid selgitatud – et kes on paadis peremees –, siis sahisebki paadinina Vahase kaldaliiva. Paat kaldale, ankur maasse, kompsud-kotid selga ning kodu poole. Sissetallatud teerada sadamast kodumajani kulgeb Vahase perel osalt kallasribal, osalt kadakate vahel. Ning kui rohke vihm ja tõusuvesi pole merd kõrgeks paisutanud, pääseb ehk koju kuiva jalagagi.

Aga kui ei, siis ei. Ega sellepärast veel koju minemata jää. Nii kulgeb see retk praegu – sügisel, mil meri veel jäävaba. Ekstra värk on siis, kui merre hakkab jääd tegema, siis paadiga muidugi ei pääse, aga jää veel ei kanna.
Kord talve alguses, kui madalas vees juba jää loodud, vahetasid Abruka mehed sadamas kai peal Arviga muljeid. Vahase peremees oli just liinilaevaga Abrukale saabunud, et siit edasi kodusaarele minna. Räägiti merest, jääst ja muust, mis meelel. Eks saarele saabujat silmitsetakse ikka nagu väikest ilmutist –pealaest varvasteni välja.

Ning kui siis Abruka mehed Vahase mehele muheledes märkuse tegid, et näe, Arvi, sa täna hommikul kiiruga sokid maha unustanud, võttis naabersaare mees kuuetaskust sokipaari ja vastas: „Pole siin unustatud midagi, lihtsalt Vahase silmas võib jää veel nõrk olla ja et läbi vajudes jalgu mitte märjaks teha, võtan saapad näppu ja lähen paljajalu mööda jääd edasi. Pärast hea kuiva jala ja soojade sokkidega koju kõndida.” Eks elu näinud Abruka meestel tekkis kohe küsimus, kas niimoodi haigus ei või külge tulla. Aga selle kartuse pühkis Vahase peremees Arvi kohe eos, võttes taskust lapiku viskipudeli ja muiates: „Mul rohi kaasas.”

Vaat nii käib Vahase rahvas oma kodusaarel. Nii minnakse, nii ka tullakse. Teisipäeval seadis Arvi jälle sammud saarele. Olgu ilm milline tahes, sellest pole lugu. Jõulud on kodused pühad, aga uusaastapoisiks lubas Arvi küll kindlasti tulla. Nii elatakse naabersaarel Vahasel. Elatakse ega kurdeta raskuste üle. Nii elame Abrukalgi.

Ühed ja samad tuuled puhuvad laineid saarte kallastele. Kui hiljuti võis raadiost kuulda õlireostuse ohust Sõrve poolsaarel, siis märke sellest võis leida siingi, nii Abrukal kui Vahasel. Tormituuled olid Vahase randa uhtunud suure jõupaberirulli ning selle siis keerdhaaval lahti harutanud. Aga kui pakkimiseks ei lähe, siis tuleb see sealt lihtsalt kuidagimoodi kokku korjata. Ja kes seda peale Vahase rahva ikka tegema kipub. Lisaks ohtrale paberile on randa uhutud hulk masuudist määrdunud kanalisatsiooniliitmikke ja seda kohe mõlemale saarele, nii Vahasele kui Abrukale. Kunagi ei või teada, mida torm toob või hoopis endaga kaasa viib.

Tugev tormituul läinud ? esmaspäeva öösel vastu teisipäeva sundis süvendusfirma mehi Abruka sadamas oma laevade kinnitusotsi üle vaatama. Pime öö, tugev tuul, kõikuv laev ja halb õnn lisaks ning õnnetus oligi käes. Natuke äkiline liigutus, valesti asetatud jalg ja – prõks! See, mis suurel maal mehe kohe kiirabiga traumapunkti oleks viinud, oligi käes. Pime tormine öö, meditsiinilist abi võtta ei kusagilt. Õnneks oli tegu mehise mehega, kes vapralt hommikuni välja kannatas. Õnneks läks seekord sedamoodi.

Aga mis siis, kui õnnetusse satub see, kes valu ei jaksa kannatada, kust võtta siis esmaabi? Kas loota kodustele kapisahtlitele? Aga loodame, et meiega nii ei juhtu – mis me hirmutame inimesi, jõuluaeg ju ukse ees!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)