Skype’i-vanaema

Skype’i-vanaema

 

Kui ma Oma Saare esimeses numbris kirjutasin loo õdedest Lulladest, kes välismaale õnne otsima läinud, siis on ka minu oma pereliige samamoodi kodust kaugel tööl. Ema Andra on juba kolmandat kuud Moskvas, kuhu teda on lähetatud Eesti Vabariigi kultuuriatašeena lausa kolmeks aastaks.

„Kuidas sinu hääl mind nii õnnelikuks teeb,” laulab Liisi Koikson. Minu jaoks on ema hääl ja selle kuulmine omandanud viimaste kuude jooksul iseäranis olulise tähenduse. Hääles väljendub rõõm, mure, ärevus, kaastunne, innustus – sõnaga, kogu emotsioonideskaala. Olen emaga telefoni teel koos nii naernud kui ka nutnud. Ja kui enne maksis ema hääle kuulmine tuhandeid kroone, siis tänu interneti telefonile Skype võin seda kunagi kujuteldamatut luksust lubada endale ja teistele pereliikmetele lausa tasuta.

Pühapäev oligi see päev, kui ema sai endale Moskva korterisse internetiühenduse ning laadis oma arvutisse alla Skype’i. Alguses ei õnnestunud kohe ühendust saada. Juhtus nii, et ema häält ma kuulsin, aga minu hääl temani ei jõudnud. Siis tekkis meeletu jõuetuse tunne, n-ö „hüüdja hääl kõrbes” efekt. Ema peab Moskvast monoloogi ning küsib mitu korda järjest: „Halloo, kas kuulete mind!” Mina karjun vastu oma hääle päris ära, aga ei miskit. Siis tuli hea sõber ja sättis ühenduse korda – see võttis tal vaid minuti – ning nõnda saime arvuti kaudu mõlemad teineteise häälekaugusele.

Meie pere polnud kunagi varem Skype’i kasutanud, kuigi olime kuulnud selle eesti poistegi osalusel välja töötatud uue meediumi suurepärastest omadustest. Nüüd veendusime suisa ise, kui hindamatu väärtusega on see interaktiivne suhtlemisvahend. On tarvis vaid interneti püsiühendust ja mikrofoniga kõrvaklappe ning lähedase inimese hääl kostab, nagu oleks ta sinuga ühes toas – ühelt poolt nii kaugel, teiselt poolt aga nii lähedal.

Iseäranis sümpaatne kogu selle loo juures ongi see, kuidas vanema põlvkonna esindajad kohanduvad uue aja moodsate imedega – ikka selle nimel, et leida viise, kuidas olla teineteisele rohkem toeks ja abiks. Ei kujutaks praegu ettegi, et peaksin suhtlema emaga vaid telegrammide või kirja teel või siis võtaks kaugekõnesid telefonioperaatori kaudu. Kui tuleb igatsus peale, siis pole ema hääle kuulmiseks muud tarvis kui arvuti võrku lülitada ja helistada.

Eks ole omamoodi üllatav seegi, et sain täna arvuti ette istuma seada oma 86-aastase vanaema. Tema, kellele pool elu oli telefongi suureks luksuseks – oma kodutelefoni sai memm alles 1950-ndate aastate lõpus –, istus täna arvuti ees ja rääkis Skype’i teel oma tütrega, ise imestades, kuidas see küll kõik võimalik on.

Aga see ongi üks niisugustest inimmõtte saavutustest, mis teenib inimeste ühtesidumist. Meile, väikese ühiskonna liikmeile on see iseäranis oluline. Siit ka teile soovitus, kulla saarlased, kelle omaksed või sõbrad on mandril või sootuks välismaal: kui vähegi võimalik, laadige endale Skype arvutisse ja teie lähedase selgelt ning kõlavalt kuuldav hääl poeb vargsi teie hinge ja südamesse.

Mingil hetkel muutub see enesestmõistetavaks, ent tarvitseb vaid mõelda ajale, mil seda võimalust polnud – ja kõik saab taas imestamisväärseks…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)