Harry Õnnis 75

Üks väärikamaid seeniorlehemeeste vennaskonnast saanuks 27. jõulukuupäeval 75. Kuigi ta mõõdab juba manalateid, kujutame teda ikka vastu astuvat sirgeselgsena, pisut naerusena, head plaanid põues.

Kui „Saarlaste elulugude” 1. köidet uurida, saame teada, kuidas suur suguvõsa sündinud. Teatakse, et ammustel aegadel saanud orjaseisuses Riksu Rein mõisnikult maatüki, harinud seda hoolega, loonud pere. Tal olnud kaks poega: ühe järglastest tulnud Õnniste suguvõsa, teise poja järglastest aga Mälkude suguvõsa.

Läbilõhki saarlaseks sündinud-kasvanud on Harry Õnnis Riksu külas. Lapsepõlvepere oli suur: söögilaua ümber oli üle tosina hinge. Harry oli pere esiklaps, lugema õpetas teda vanaema. Aastatega lugemishimu kasvas. Õppinud on ta Taritu koolis ja SÜG-is. Ta kirjatöid loeti klassiti ette. Emakeelehuvi arendas suuresti õpetaja Rosalie Soom, laulu õpetas Joosep Aavik, kes hiljem on kirjutanud ka paarile Harry laulutekstile viisi. Rahvatantsu harrastas ta Anna Raudkatsi käe all. Korvpall, suusatamine, kergejõustik, seinaleht – kõigega oli ta sõlmes.

Töömeheelu

käis nii saartel kui mandrimaal. Õpetajaks oli ta Pärnus ja Torgus – küll vene keelt ja kehalist kasvatust, joonestamist ja tööõpetust andes. Kuldsete kätega meistrimees on ta ka oma Riksu maakodus olnud: seal oli kõik loomiseks vajalik: avar maa ja meri. Seal sündisid ka parimad luuletused, kirjatükid kodusaarlastest.

Viis väärtuslikku noormehe-aastat kadus Vene kroonus madruse mundris, aga seal sai selgeks tisleritöö, süvenes huvi raamatukogutarkuste vastu, tuli maalida stende, loosungeid.

Pärast kroonuaega tuli armastus Kihnu koolmeistri tütre Elleniga ja hauani kestnud abielu. Tulid ühised koorislaulmised Pärnus ja Kuressaares, tulid lapsed ja lapselapsed. Suur pere koguneb jälle laua ümber.

Ajakirjanikuks

õppis ta tööde-tegemiste kõrvalt TRÜ-s. Elu õpetas varakult avara haardega töömesilaseks. Üle tosina aasta tagasi aitas ta alustada eakate ajalehte Videvik, eriti oodatud oli ta kodusaare sõnumite jagajana. Nüüd teritab sulge ta Kihnust kositud kaasa Ellen. Ladusa ja selge sõnaseadmisega on mõlema kirjatükid. Ka lapsed astuvad ema-isa jälgedes.

Harry oli heatahtlik algaja kirjarahva looma ärgitaja. Harry julgustav eeskuju pani mitmed eakadki luulekogusid avaldama. Allakirjutanu kutsus ta raadiotööle, sellest pealtnäha edevast ametist ei suuda siiani lahti öelda, kuigi ettevalmistus Kadi kirjandusminutiteks võtab nn vabast ajast lõviosa. Kuulajatänu õhutab tagant. Harry pensionäridele mõeldud saated olid raadiokuulaja maiuspalad. Harry nagu polekski ärateeline, ta koduakna tuli soojendab meie tegemisi. Teda jätkus hallihabemelisena veel paljuks: küll linnavolikogu mõttetalgutele, partei koosolekutele, pensionäride ühendusse, kolme tütrega isade OÜ koosolemistele, mälumängude võitegi oleks temata vähem tulnud.

Kirjanik Harry Õnnis

kahetses eakana, et alles elusügises Juhan Smuuli soovitusele „poiss, lase käia, sulle see asi istub, on ladusust, on häid võrdlusi” tõsisemalt mõtlema hakkas. Tema luulet ja proosat on ilmunud paljudes vabariigi lehtedes. Ta on avaldanud publitsistikaraamatud „Saarte energeetikud” 1989 ja „Tagasiring Erich Tammega” 1997.

Postuumse luulekogu „Emotsioonid” luuletused ja lulletused on läbinisti positiivne tundeluule, hell ja inimest hoidev. Selle algusosas seletab sünnipäevaline, mis teda veel elusügises luuletama pani:

Kui su südames nurgake on,
kus oksake maailma
õrnusepuust
õitsemisruumi on leidnud;
kui su südames nurgake on,
millest läbi sa lööksid
kolmetolliseid roosteseid naelu,
millega mõnigi kord
püütakse klopsida kokku
elu, hingi ja tulevikku;
kui su värssides õrnus
hõõguma hakkab,
kui valu roosteseist
naeltest
ka su lauludes tuliselt
kappab,
siis on sul natike õigust
olla luuletaja

27. jõuludejärgsel päeval süütame sünnipäevaküünla kodusaare kirjamehe Harry Õnnise auks ja loeme ta värsse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 120 korda, sh täna 1)