Tarmo Kõuts – igavene optimist

Tarmo Kõuts – igavene optimist

 

Meie jutuajamine oli plaanitud teisipäevasesse „Keskpäeva”. Kontradmiral on kohal pea pool tundi enne kokkulepitud aega. On rahulik. Soliidne. Räägime – nö soojenduseks maast ja ilmast. Tomi-nimelisest kassist, kes talviti on paks nagu mauk, aga kevadel suudab selle kõik maha “joosta”. Meedia vastu Kõutsil allergiat pole. Pigem leiab ta, et ajakirjandus on olnud tema suhtes leebe. “Oleks võinud ka rohkem miinuseid leida.”

Ju te pole siis põhjust andnud…

Selle peale ütlevad inglased – nobody is perfekt (mitte keegi pole täiuslik).Tegijatel ju ikka juhtub.

Olete nüüdseks Isamaa ja Respublica Liidu liige. Millal tekkis mõte minna ära poliitikasse?

Kui mees on juba üle viiekümne ja ta on elus üht-teist näinud ja üht-teist teinud, siis ühel hetkel jääd mõttesse – mida ma veel võiksin teha. Kui viimased kuusteist aastat olen ma pühendunud Eesti riigi ülesehitamisele, siis oli valida, mis ma edasi teen. Igaveseks ajaks ju kaitseväe juhatajaks jääda ei saa; juba aasta aega oli minu enese püstitatud ajalimiit läbi. Olin niigi Euroopa Liidus ja NATO-s kõige staažikam kaitseväe juhataja.

Aga mis siis? Kui inimesel tuleb töö hästi välja?!

On olemas teatud euroopalikud tavad… Selle programmi, mille ma endale 2000. aastal püstitasin või mis mulle püstitati, ma ka täitsin. Eesti on EL ja NATO liige ja mitte kummaski ei ole Eesti Kaitseväele etteheiteid. Eesti on väga hinnatud. NATO poolt vaadatuna – läbi meie sõjaväeprisma – tunduks Eesti justkui suurem, kui me tegelikult oleme. 15 aastat riiklikku arengut on liiga lühike periood, et kogu riigikaitse süsteem tervikuna oleks stabiilne ja toimiks nagu Šveitsi kell. Ei ole jätkunud aega, inimesi ega raha, tihti ka mõistust.

Millest kõige enam puudus on?

Inimestest.

Millised tulevikuvariandid teil siis kaalumisel olid? Peale poliitika?

Oleks olnud võimalik leida rakendust NATO-s, mingil tasandil. Ka merenduses, olen ju ikkagi kaugsõidu kapten ning suudaksin ka seda ametit veel aastaid pidada. Oleks võinud ka kaaluda teha midagi ärilist. Ning võinuks minna erru ja jääda lihtsalt pensionile.

Teie valisite selle kõige tänamatuma, kõige ebapopulaarsema, kõige keerulisema.

Olen olnud kogu elu maksimalist ja arvasin, et on veel vara endale hinnaalandust lubada. Oli muidugi kergemaid ja ka tasuvamaid variante!

Kevadel riigikogus esinedes ütlesite, et teid on oma ridadesse kutsunud mitu erakonda. Te valisite Isamaa ja Respublica Liidu? Kas valisite teie või valiti teid?

Valiku tegin ma mõistagi ise. See valik oli seotud minu maailmavaatega ja arusaamisega oma rollist riigi senises ülesehitamiseprotsessis ja minu võimalikust panusest tulevikus. Kaalusin päris pikalt. Kõigis erakondades on palju suurepäraseid inimesi, kellega ma olen tihedat koostööd teinud kõik need aastad, sest sellised olid minu ametid. Kõik need ametikohad eeldasid koostööd kohaliku omavalitsuse, kohaliku rahva, aga ka poliitikutega; teisiti poleks see lihtsalt olnud võimalik. Liituda sai aga vaid ühe erakonnaga. Eks ma teiste ees vabandan.

Ilmselt oleksid kõik erakonnad olnud õnnelikud, nähes teid oma ridades…
Seda peab neilt küsima.

Valimisloosung – õnn ei ole rahas… ?

Minu tõlgendus sellest loosungist oleks, et… õnn ei ole mitte a i n u l t rahas. Õnn on palju laiem mõiste, õnn on minu jaoks väärtushinnangutes, millega ma elan, mida ma pean olulisteks, inimestes ja olukordades. Kui kõike rahaliselt võtta, siis kaob ära eetika, aatelisus, siis kaob ära ka riigi mõiste.

Teie personaalne loosung valimistel?

Ma ei ole veel seda valmis mõelnud.

Kurjad keeled on rääkinud ka sellest, et teile justkui lubati peaministri portfelli. Nendel juttudel pole mingit alust?

Isegi k u i mulle oleks seda kohta pakutud, ei oleks see mind ahvatlenud. Ei ole lihtsalt võimalik minna kohe Kaitseväe juhataja kohalt peaministriks; keegi meist pole üliinimene.

Kas erimeelsused kaitse-ministeeriumi ja kaitseväe peastaabi vahel ongi kohe n-ö sisse program-meeritud, teisiti ei olegi võimalik?

Ma ütleksin, kui on olemas ühine eesmärk – aga selle nimel töötavad mitmed institutsioonid –, siis on ka erimeelsused loomulikud. Eesti on väga noor riik, eks meil see poliitiline ja ka juhtimiskultuur annab mõnikord tunnistust meie ebaküpsusest. Kui me saime NATO liikmeks, olnuks loogiline, et teatud funktsioonid, eesmärgid ja ülesanded tulnuks üle vaadata.

Kuidas te kaitseminister Ligiga isiklikult läbi saate?

Me oleme suhelnud täiesti normaalselt.

Palgaarmee kui selline. On sellel mõni hea külg ka?

Igal süsteemil on omad plussid ja ta on hea teatud tingimustel. Kas või sellepoolest, et palgaarmees on hõivatud vähem inimesi. Samas on just see ka palgaarmee nõrkus. Kui me räägiksime firmast, kui palju investeerime ja mis me saame selle eest, on see üks asi. Kui aga rääkida 21. sajandi riskidest ja ohtudest, siis peame mõtlema, kuivõrd rahvus, rahvas, riik tervikuna on võimeline neile ohtudele vastu seisma ja kui konsolideerunud ta on. Terrorism, katastroofid – kõik see näitab, kui valmis rahvas selleks on. Riigikaitse on vaid üks julgeoleku tahk. NATO terminoloogia seisukohast koosneb riigi julgeolek neljast tahust: riigi sõjaline, majanduslik, demograafiline ja keskkonna kaitse. Kõigi nende riskidega silmitsi seista suudab vaid see rahvas, kes on selleks ette valmistatud ning kes on selleks valmis.

Kahekümne esimesel sajandil ilmselt ei teki olukorda, kui tuleb haarata püss ja kaevikus oodata, millal vaenlane metsatukast välja ilmub?

Tänapäeva sõjad lõpevad enne, kui me oleme nende algusest arugi saanud… Ka tänapäeval tulistavad inimesi ikkagi inimesed ja lahinguväljal on tähtis iga konkreetse sõduri väljaõpe ja see, milline on tema vaimne hoiak, relvastus ja väljaõpe.

Teie suhtumine Eesti kontingendi osalemisse Iraagi konfliktis? Oli meil vaja sinna tikkuda?

Tagantjärele ei ole minul eetiline seda poliitiliselt hinnata. Kui Eesti 2003. aastal koalitsiooniga ühines, ei olnud meil valikuvõimalust. Minu arvates.

Selle üle ei arutatud ka?

Mina sain kaitseväe juhatajana korralduse üksus ette valmistada ja seda me ka tegime. Teiselt poolt vaadates, iga sõjaväelane on siis hea sõjaväelane, kui ta on praktikas selleks ette valmistatud. Aga kus sõjaväelane saab selle ettevalmistuse? Lahingus. See muidugi ei tähenda, et me peaksime kogu aeg kusagil sõdades osalema. Meie saime läbi Iraagi missioonide enesekindluse, et Eesti sõdur on hea sõdur. Et Eesti kaitsevägi on hea kaitsevägi. Selles veendus ka NATO. See oli raske. Me kandsime kaotusi, millest on siiani kahju. Kuid samas oli see konkreetne kogemus.

Miks tahab üks inimene minna 21. sajandi alguses Afganistani, Iraaki… sõtta, sisuliselt tapma?

Ma ei saa vastata kõigi nende meeste eest, kes meil missioonidel on, aga osa on seal kindlasti palga pärast, on häid spetsialiste, kes tahavad end oma erialal proovile panna ja on ka neid, kes lähevad seepärast, et üksus läheb. Seal on igal inimesel oma motivatsioon. Ja neid on väga erinevaid.

Millega see seal Iraagis kõik lõpeb? Kas on üldse häid lahendusi?

Sellistel puhkudel öeldakse, et on halvad või väga halvad lahendused. Usun siiski, et see olukord on võimalik ikkagi poliitiliselt ära klaarida, kuid ilmselgelt mitte ilma naabrite osaluse ja abita. Kui naaberriigid seal rahu ei soovi, siis seal seda rahu ka ei tule.

Teie elu õnnelikumad hetked?
Kui ma püüan nüüd olla objektiivne, siis vast kõige nauditavam oli ikkagi see aeg, kui ma käisin merel ja juhtisin laeva. See on tõeliselt nauditav tunne, kui sul on juhtida suur laev suure meeskonnaga… Ja sa saad sellega hakkama.

Pole ka imestada, te olevat juba 5. klassis teadnud täpselt, et tahate saada meremeheks.

See võis ka nii olla. See oli see periood, kus hakkasid tekkima esimesed maailmavaatelised mõtted, igal juhul Jules Verne´i looming oli juba kõik läbi loetud. Olid juba teatud ootused tuleviku osas, elu osas… Oma rolli mängis kindlasti ka suguvõsa – kui juba oled pärit Kailuka külast, siis midagi muud head peale mere sa sealt ei leia. Toona oli valikuid vähem kui praegu. Merest ei saa ma ennast lahutada ja ma püüan merel käia nii palju kui võimalik. Ka mõned päevad tagasi käisin.

Mis see poliitikagi muud on kui üks ulgumeri. Kodustega ka ikka nõu pidasite, enne kui poliitikasse otsustasite minna…?

Ega lähedastele ei imponeeri kunagi, kui tekivad probleemid, mis mõjutavad ka kodurahu. Kuid ma olen optimist olnud terve elu ja loodan selleks ka jääda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)