Andeksandmise ja andmisrõõmu aeg

Andeksandmise ja andmisrõõmu aeg

 

Jõulude ajal ei saa kohe magada:
rõõmu on vaja kõigiga jagada…

Need on värsiread, millega mu pisipoeg peaaegu paar aastakümmet tagasi jõuluvana ette astus. Meenuvad need aga justkui iseenesest igal aastal, andes märku, et õige hetk on oma südames Jõuluaeg välja kuulutada!
Mul on palju ilusaid jõulumälestusi lapsepõlvest tänaseni meeles. Jõulud algasid alati suurte ettevalmistustega: koristati hoolega, keedeti sülti, pasteeti, hapukapsast, küpsetati piparkooke, leiba, keerutati verivorstirõngaid – ema ainult köögi ja sahvri vahet sebiski.

Muidugi olime meiegi kaksikõega suured asjamehed, kui oli vaja piparkooke vormida või vorstiputru soolikasse toppida. Jõulureedel köeti alati jõulusaun, ehiti jõulupuu ja jõululaupäeva hommikuks oli kõik valmis – jõuluootus võis alata. Kõik oli alati millegipärast nii salapärane ja ärev..! Mäletan, et käisin ikka aeg-ajalt oma õde näpistamas, kui ärevus minusse enam ära ei mahtunud!

Jõulud on minu jaoks ennekõike pühad, mitte pidupäevad, see on pühendumine iseendale, oma lähedastele, ka neile, keda päriselt enam pole, ja neile, kes on väga kallid. See on minu jaoks ka andeksandmise ja andmisrõõmu aeg. Suur osa inimestest (ka kristlikus maailmas) soovib just jõulude ajal oma vaenlastega rahu teha, et erimeelsused lahendada. Mõtlen alati nii: kuna Jeesus sündis maailma (tähistame ju nende pühadega just Jeesuse sündi), et tuua siia rahu ja andestust, siis kannavad jõulud endas sümboolselt just kui mõtet ja eesmärki pisutki maailma parandada – peegeldub ju rahu ja andestussoov jõuluajal inimestes põlvest põlve üha edasi, olles kestnud juba sajandeid.

Lisaks loe tänasest lehest

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)