Na, tervidust teitele!

Na, tervidust teitele!

 

Senne aasta jöulude aeg tuledab moole kangest meelde ühte meite küla meest Lau Augustid, andku vana jumal taale oma juures sea tapmise jäuks ead teravad pussid. August oligid külas sea tapmise ammedi peel, ainuld et egas kohtes, kus loom ee tuli verista, pidi ennem pool liiterd viina laua peel olema – alla senne pole kaubaks läind. Nehja – arva siiss ise, kui neid kohti ühe peeva sees mütu juhtus olema… Ta oli küll suur mees, a nat Pruuli Tiuka ütleb – sina ära akka viinaga ründu pistma – seliti paneb.

Senne korra oli Augustil jüba kaks tükki tehet ning järg oli Ossi juures. A Oss oli vehe kitsi ka, ta teedis muidud täpseld, et Augustil jüba liiter sees oo ning pole rohkem kähtand laua peele panna kui asuniku, et jo sennest küll oo. August muljus viina kerese ning leks lauta. Siga tegi korra vehe kisa ka ning siiss jähi keik vagavasti. Oss ootdab peel, tuli paargu katla all, vesi jüba keeb, a August mette lautast välje äi tule. Oss läind siiss vaatma, mes viga oo, teeb laudaukse lahti – siga küliti aseme peel, pisine kriim külges, August seel samas sea körvas ning magab. Oss aend siis Augusti ülese ja küsind, et kas siga oo tapet? August vastand senne peele rahulikuld, et see oo tapet ja see elab ka. Oss sai siiss muidud aru, töi veel ühe asuniku ning varsti oli siga kenasti rippus ning süldi tegemiseks akkamas…
Nehja, et lund äi ole mette, siis ma ütle ka sedasi, et nee oo jöulud ja nee pole ka.

Ah soo, ma pidi jüba unustama, ma tahtsi Augustist veel nii palju reekida, et vaada, kui siis 40-nendamal aastal pätid Talinas köisid tööd ja leiba küsimas, siiss oli August ka ennast proledaarlaseks mötlend ning löugas teistega koos, a omal oli korstnapea kodu köiega puu külge kinnim seut, et tuul seda pikali äi aeks. Neh, jo nee teised nöuksed samasugust olid…
Nehja, merele pole sii ültse mötet minna – ta oo nii soe, kala kalda eere äi tule, ta passib sügavas. Äi – lesta, seda oo küll, a mis sa sennega peela akad? Juhan sii ka ikka proovis ning proovis, a äi midad. Isegid küla kassid vidast näu viltu, et tuled sa kurat jälle oma lestaga…

A senne aasta tahtis vanamor moole ülladust tehja ning teedustas, et tänava aasta pole mool taris metsa klodima minnagid, ta toob kuuse Poe-Manni keest, sinna pidi ühna päris kuuskest Talinast saadedama – aruda vörk ümberd ee ning pista jälg otsa. Midad sada krooni vai mes ta maksma pidi… vai köis see meetri kohta? Ma vehe torisesi ka, et jo see vara oo, täna alles neljabe – jöululaube jo üle-üleoome, a vanamor jähi oma juure ning ma akkasi siiss ka muidud kohe nöuse, sest äga see kuuse otsimine polegid üks lihtne asi mette, peelegid kui pori sool saapa alt sedamoodi laiali lennab, et sa peed metsas vastu tulijast egaks jühuks ning viisaguse pärast suure kaarega mööda minema.

Naah, vanamor vidaskid kuuse kodu ning pole sennel peele vaates midad viga paistnd olevad – roheline ning okkad ka peel. Arudasime siiss lahti – täiesdi kuusk, ma pani jäla alla ning vanamor otsis kulinate karbi välje. Ehtimise töö oo meite peres eluaeg nöuke töö olnd, kuspool mind pole lisi lastud nat vene aegus sünnidajatelegid – sa tohtist neid ainuld akna tagand vaata. A senne korra leks kisaks ning vanamor tuli valge lipuga mo keest abi küsima. Ma leksi siiss vaatme – jah, äi keik muidu kordas, a oksad oo nii nörgad, et midad peel äi kannagid mette – oks vaob alla ning keerab küindla ka tagurpidi. Ma katsusi küll asju sedamodi settida, et oleks vehe rohkem tüvele lisemal, seel kannab paramini, a nüid vihastas vanamor mo peele, neh ma sai aru küll, et taal ing oma peele täis oli, et nöukse asja kodu vidas, et ma pidi ikkagid loll olema, sest jöulupuu pidi nüid nöuke nat kärpseseen olema – suur krae külges. Ma ütlesi, et minu asi äi aita ka midad, ma vöi muidud minna ning kuurist traati tuua – senne keerudame ülemiste oksade külge ning alusmist oksad saab siiss nööriga senne külge vidada ning nönda kord-korrald allapoole. Vanamor jähi vakka, mötles vehe-natust, ma oitsi muidud inge kinni, et mes seald nüid löpuks tuleb. A äi tulndkid midad ullu – ta ütles moole ühna ilusti „Kassa töid juba traadi, vai?“

Neh, pusimist oli, a puu sai püsti ning ehit, kuigid nöukest erilist kilkamist ma vanamori juures tähele äi pannud ning see tegi mind vehe ettevaatligugs – ma p`saand jo änam kinnel olla, et ma ikkagid pühabe metsa minema äi pea…

A soole ma soovi egadepidi keikse paremad ning kui sool midad sandiste peeks minema, siiss mötle senne peele, et muid asju, mes jöuluaegus easti lehtvad oo küll, ainuld, et sa peed muistma nee ee nähje.
Neh, olga ning

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)