Tõelised jõulud

Tõelised jõulud

 

Iga kord, kui räägitakse, kuidas vene ajal olid jõulud ülisalajased ja küünlaid põletati kodudes paksude kardinate taga, tekib mul tõrge. Kirjutajaiks on enamasti see põlvkond, kelle mälu nendesse aastatesse ei ulatugi, või siis need, kes tahavadki teisiti mäletada.

Ärge minust valesti aru saage, mäletan esimesi vabu jõulusid hästi. „Aktuaalse kaamera” reporterina hoidsin hinge kinni, et taasiseseisvunud Eestis esimese jõulurahu väljakuulutamise pühalikust hetkest Tallinna raekoja ees ikka viimne kui hingetõmme salvestatud saaks, et kogu Eesti rahvale seda õhtul näidata. Langes laia lund, jõulupuu säras, silmad olid märjad. See oli ülev tunne.

Aga jõulusid sai tähistatud vene ajalgi ja ega otseseid takistusi ei tehtud. Meie lapsepõlvekodu oli Tallinnas Hiiul ja paar päeva enne jõulusid toodi Nõmme turult koju kuusepuu. Vahel tuli küll uut koormat oodata, et ilusam puu saada, aga müügipiiranguid ei olnud. Sai verivorsti ja piparkooke osta ja jõuluhanegi, kui ise hoolikas olid. Ning raha poolest jõudis seda osta igaüks.

Meie emale saadeti maalt soolikaid ja verd ja vorstid tehti ise. Ema muudkui toppis trehtriga heast pekist tanguputru ja mina sidusin vorstikestele nöörid vahele, et tuleks ilusad jupid.

Ja piparkooke tehti ikka suur ämbritäis, maalt toodud kirsisiirupist, head krõbedad olid. Mõnel aastal tehti ka siirup ise. Piparkooke küpsetati mitu õhtut. Kui tuli pliidi all, tehti jälle paar-kolm pannitäit juurde.

Piparkoogovormid olid meil eestiaegsed, imelise pildiga plekist karbi sees. Vend Heimariga püüdsime piparkoogiteole igati kaasa aidata, olgugi et see meil nii hästi välja ei tulnud kui emal.

Jõuluhommikul tehti veel maitsvaid liivaküpsiseid. Taigen pressiti välja hakklihamasinast ja minu käsivars jäi veel aastaid liiga lühikeseks, et pannilaiust riba vastu võtta. Pärast küpsetamist lõigati need õige pikkusega küpsisteks. Ahju läks ka kaks pikka pirukat: üks kapsatäidise, teine porgandiga. Lihapirukad pidid olema väikesed, kaarjad, teeklaasi äärega välja vajutatud. Ja siis olid veel väikesed magusad saiad. Nendeta ei tulnud jõulud kõne allagi. Mina õppisin hiljem, kui ema juba tööl käis, tainast ise tegema. Pärast küpsetasime saiad ja pirukad koos valmis.

Sülditegu oli ikka üks õige suur protseduur. Selleks oli spetsiaalne suur pott, mis siis välja toodi. Ja tehti ikka nii palju, et terve keldri põrand kausse täis sai. Süldiliha lõikasime terve perega. Ja maksapasteeti õppisin just siis tegema. Tänaseni öeldakse, et keegi pole paremat teinud. Paned ikka sidrunit, võid, pipart, suhkrut, sortsu brändit juurde, küll ta siis tuleb.
Jõuluõhtul oli mul alati uhiuus ema õmmeldud kleit seljas. Ema tegi mulle kõik riided selga – sussidest mantliteni välja. Ja tervele perele olid sokid ja kindad kootud. Kust küll see jõud, aeg ja energia võeti?

Isa ehitas grammofoniga raadio ja sättis kuusele tuled põlema. Ühel jõulupäeval tõi isa tuppa endatehtud mööbli. Ülimoodsa, kapid klaasustega. Teadsin seda ette ja koolis olin päeval nii erutatud ja rahutu, et sain tookord päevikusse ühe oma elu vähestest märkustest. Ega ma midagi teinudki. Istusin pingis ja sahmerdasin vaikselt omaette, ei rikkunud korda. Ju oli õpetaja Tammel keegi kodus tuju ära rikkunud. Aga miks pidi see juhtuma minule nii tähtsal päeval? Pühad olid ju rikutud.

Aga just siis hakkasin aru saama, et jõulud polegi igaühele tähtsad. Paljud lapsed ei rääkinudki nendest. Jõulud polnud lihtsalt nende südames. Mingit otsest keeldu ju ei olnud. Ja olgugi et tahvli kohal rippus Lenini pilt, õpetas õpetaja Mäesalu meile selgeks eestiaegse jõululaulu. Sõna „jõulud” küll laulu sees polnud, aga laul oli ehtne.

Kui ma ükskord kooliplikana pidin jõuluõhtul haiglas olema, panin trepinurgas vaikselt küünla põlema, kutsusin ka teise tüdruku kampa. Aga kui päris väike olin, käis meie kodus ka jõuluvana. Teistel lastel ei käinud. Mõned poisid-tüdrukud ümberkaudsetest majadest kutsuti ka meile. Tavatelefone polnud siis veel peaaegu kellelgi, aga isa tegi majadevahelise lastetelefoni. Sellest oli rõõmu küll.

Vaat kuidas inimesed tol ajal omavahel läbi käisid. Armastati ligimesi ja hooliti üksteisest, kuigi sellest ei räägitud nii palju kui täna. Onupoeg Ennu, kes ülikooliaastatel meil elas ja kellest ma väga hoolisin, läks jõuluvana tulekuks alati kaduma. Kuidas ma seda üle elasin!

Juba suuremate tüdrukutena käisime igal aastal kirikus. Ja ainus takistus, mida mäletan, oli see, et ema kartis meid pimedas linna peale lasta. Aga koolis küll pahandusi ei tulnud. Ja mis veel naljakam – töötasin pärast ülikooli mitmed aastad Harju täitevkomitees. Alati enne jõulusid toodi metsast koorem kuuski hoovi peale. Seal nad siis seisid, kes tahtis, võis kuuse koju kaasa võtta. Nii põlesid meil ka kultuuriosakonnas igal aastal jõulukuusel küünlad ja joodi jõuluveinigi.

Kingitusi hakati varuma juba paar kuud varem. Palju asju tehti ise. Poes oli tringlit-tranglit ja võltssära vähem, seda enam aga jõulurõõmu südames. Jõulusid peeti, aga neist räägiti vähem. Ja ei mingit jõulustressi ega tüütuseni kurnavat enesesse süüvimise ja muud taolist juttu. Puhas rõõm oli.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)