Minu jõulukingid

Minu jõulukingid

 

Kusagilt rohelise muruga õunapuuaia tagant, kus parasjagu söövad oma pühadeeelset einet lambad, kostab tuttav rõõmus laulujoru ja varsti tuhiseb metsatukast jalgrattal välja minu poeg Henri. Üks kaapekaga pidurdus ning lisaks täitsa ise väljateenitud hinnetega tunnistusele õngitsetakse emmele seljakotist välja ka mõned Leisi sidest saadud potsakad ümbrikud. On 20. detsember, roheline rohi ja jalgrattasõit ei muuda siin midagi.

Need saadetised on tõesti mulle, väike tütar kisub kärmelt esimese ümbriku katki.

Sellest ilmub välja raamat “400 Eesti seent”!? Ümbrikult loen kuulsa seenevana Erast Parmasto nime ja saan teada, et kingitus on Eesti seeneseire projekti poolt. “Tegelikult peaks see kink sinu issile olema,” naeran tütrele. “Tema ju leidis meie kodu lähedalt haruldase seene kähriku, hiljem avastas aga imeliku nimega seene asukohta kaardistama tulnud Seenevana ise otse meie õunapuude alt veel ühe harulduse – kariktoriku…”
Rõõmustame kolmekesi südamest jõuluüllatuse üle ja minu Muumioru Väikest My’d meenutav tütar asub järgmise pakikese kallale. Ümbrikust ilmuvad välja sirvilaudade ainetel koostatud, taaskasutatud paberile trükitud ning linanööriga köidetud kalendrid.

„Mis need veel on?” uurib paberist sirvilaudu kümnene Henri. Ruunimärgid neil tunduvad hirmus põnevad. Seletan, et selliseid vanu ajaarvamist ja talutöödes järjepidamist hõlbustavaid puust sirvilaudu on Lääne-Eestist ja saartelt päriselt leitud.

“Tore, et Maavalla Koja sõbrad meid meeles peavad, nemad on nüüdisaegseid sirvilaudu palju aastaid välja andnud, põnev vaheldus moodsale kalendrile,” arutlen.

Pealegi mõnus ajupingutus, kui neid ruunisid uurida, maarahva tähtpäevi on aga eesti kirjakeeles seletatud.

Kolmandal, väikseimal ümbrikul, milline õnnestub mul endal avada, on minu Tallinna naabrite nimi. Kui meelitav, et nad mu aadressi teavad!? Ja sisuks iselavastatud jõulukaart. Naabrimees paistab juba suvel jõulukaardi loomisega vaeva olevat näinud ja see on muidugi vaeva väärt! Pildil on tema ilus proua ja taamal sprintiv tütar sundimatutes poosides supelrannas, päkapikumütsid soengul. Et tegu pole mitte mingi lõunamaareisi, vaid suvise Eestiga, seda märkan rannas kasvavatest taimedest ja mu endised naabrid lihtsalt ongi vinged Eesti friigid. Nagu ma isegi.

Viimasest, kõige rohkem näperdamist ja ilmselt läbivalgustamist saanud pakikesest ilmub välja Inglismaa haruldase viikingiaegse tõu Herdwicki lambavillasest riidest kingikotike – rahapung või hoopis pajakinnas, kui nööri pingule ei tõmba. Väga nutikas ja eksklusiivne kingitus WOOLFEST-i emandalt, minu Inglismaa õpetajalt ja nõuandjalt vanade tõugude ja villa vallas.

Ja nüüd ometi leiab ka väike patsidega pakisorteerija oodatud paberinutsu, millest ilmub sulepea, kus tuntud inglise looduskaitse aktivisti, Herd-wicki lammaste päästja ning kirjaniku Beatrix Potteri lasteraamatu tegelase pilt peal. Tähelepanuväärne, et nimetatud leedi tegeles juba 100 aastat tagasi looduskaitse ja vanade lambatõugude pärast muretsemisega… „Jah, ega tädi June ilma mõtteta kingitusi ei saada,” ütlen lastele.

Postipoiss Henri leiab aga samast pakist imelikud isesoojenevad rauapuru, lubja-, söe-(?) pakikesed, mis pakasega kinnaste või saabaste sisse pannakse. Tema pikka kooliteed silmas pidades väga praktiline kingitus, arvame kõik. Mina aga mõtlen, seistes oma rohelisel murul, et just nii ootamatult peakski tõeline kingitus tulema. Mina sain neid koguni neli ja rohkem ei taha ma jõuluks mitte midagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)