Jääge ikka aknaks Euroopasse! (1)

Jääge ikka aknaks Euroopasse!

 

”Kas mäletate õhtut, kui meie kinos esines Kaljo Kiisk ja näitas oma filme? Või seda, kui mängukavast võeti maha “Viimne reliikvia”? Oi, kuidas me kurvastasime! No oli hea film,” õhkas Moskva kinoteatri “Tallinn” direktriss Vera hiljuti oma kunstitempli 40. aastapäevale pühendatud pidulikul õhtul.

Ma ei mäleta Vera perekonnanime, sest nii kinosaalis kui hiljem baar-restoranis Vana Toomas – jah, on olemas niisugune asutuski! – kutsuti teda hellitavalt Verotškaks. Nelikümmend aastat selles kinos töötanud daam tunnistas teatava naiseliku edevusega, et isegi riigiduumas kutsutakse teda juba üksnes Verotškaks. Seda kinnitas ka tunnustava peanoogutusega sellest piirkonnast riigiduumasse valitud keegi härra Medvedjev, kelle valimiskampaania üks kesksetest üritustest oli samuti korraldatud just nimelt kinoteatri “Tallinn” tol ajal veel kütteta saalis.

Kas lugeja teab, et Moskva linna Edela ringkonnas tegutseb juba nelikümmend aastat kino nimega “Tallinn”? Mina ei teadnud, nii nagu me ei tea eriti midagi sellest, mis toimub tänapäeva Venemaa kultuurielus või selle pealinnas Moskvas.

Sama lugu on enamike Moskva venelastega, kelle teadmised Eesti ja Tallinna kohta pärinevad nõukogude ajast ja nüüdsest vene ajakirjandusest, kust head sõna Eesti kohta naljalt ei loe ega kuule. Minu lauanaabriks olnud keskealine kultuuritöötaja võttis praegused teadmised Eesti kohta kokku nii: “Teame, et teil on vabaturumajandus.” Kõik. Ja see on kurb.

Tol õhtul kinosaalis ja hiljem pidulauas istunud keskmisse ja vanemasse põlvkonda kuuluvatel inimestel on möödunud viieteistkümne aasta suhtes segased tunded. Filmisõpradele ja kultuuriinimestele on need olnud rasked aastad. 1990-ndate aastate sõnumi tõi kinosaali keegi filmirežissöör, kes nentis, et olid rasked ajad, kui aastas sai ta teha ainult ühe filmi. Raha ei olnud. Temale aga meeldis kujutada elu rõõmsamat, nauditavamat poolt. Venemaal käsitati erootikana juba peategelaste kirglikumat suudlust kinolinal.

„Kui ma aga siis Eestisse sõitsin, olin meeldivalt üllatunud. Pirita rannas patseerisid ringi stringides kaunitarid. Seal ma oma uue filmi väntasingi, ” jätkas ta õhinal.

”Ja just selle filmi esilinastusega kinos ”Tallinn” päästsimegi end pankrotist,” meenutas peaaegu et pisarsilmil Verotška.
Õhtut juhtinud vanem härrasmees oli aga vaata et Eesti asjatundja. Tema abikaasa oli omal ajal laulnud paljudel Venemaa lavadel koos Georg Otsaga, keda ta nimetas eesti-vene artistiks ja oli väga hästi isiklikult tundnud.

Seejärel ümises ta laulu, mida omal ajal sageli esitas Jaak Joala ja millele järgnes saalis aplaus. “Ja muidugi Anne Veski, kes on ju peaaegu et omainimene,” lisas vanahärra.

Nii ongi. Anne Veski on jätkuvalt Venemaal staar, keda armastatakse ja imetletakse. Tema laulu kuuleb sageli raadiost ja telekanalite meelelahutussaadetest. Tema ei ole “endine”, vaid tänagi imetletud estraaditäht.

Õhtu edenedes muutus kinoteatri “Tallinn” sünnipäev järjest ülevoolavamaks. Selliseks, nagu seda üksnes venelased oskavad. Toostide ütlejad ja kõnepidajad seisid järjekorras, et mikrofoni juurde pääseda. Paljude kinode hulgas, mis Edela-Moskvas veel tegutsevad, on muide ka kino nimega “Odessa”, mille direktriss pühendas juubilarile koguni enda tehtud luuletuse. Sellest jäi meelde üks mõte: jäägu kinoteater ”Tallinn” edaspidigi aknaks Euroopasse!

Nojah, kui Eestil endal seda tähendust Venemaa suhtes enam pole, eks siis olgu sellest vähemalt mälestus kinoteatri “Tallinn” näol.
Tallinn-Moskva

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)