Omanikutunne teeb mind agressiivseks (3)

Omanikutunne teeb mind agressiivseks

 

Viimasel ajal on üha rohkem kostma hakanud inimeste hääli, kes on oma ümbritseva elukeskkonna suhtes väga tundlikuks muutunud.

Küll piiratakse oma elurajooni sissepääsu juhuslikele inimestele, küll takistatakse eramaa rannal liikujate teed tõketega. Tänavapoolsed aiad ehitatakse tihti nii kõrgeks, et ei saagi aru, kas hoovis on maja või mets. Ka linnades tõstetakse tänavaotstele kivisid ja lillepotte. Järjest rohkem püstitatakse maapiiridele ja metsaradadele märke: “eramaa”, “eratee”, “omaniku või valdaja loal”. Kogu see tegevus hakkab mõistuse piire ületama, vabalt liikuda tahtjate viha kasvama. Konflikt era- ja avalike huvide vahel on niivõrd suur, et meedias saavad maaomanikud nii õigustatult kui ka ebaõiglaselt nahutada.

Aga kui läheneks asjadele teistest vaatenurkadest?

Ma ei õigusta omanikke ega igamehe õiguse nõudjat. Ei kaldu ühele ega teisele poole, sest olen ka ise erinevates kohtades eri rollides. Oma õues olen maaomanik, looduses ja asumites ringi liikudes üks massi hulgast. Ma ei arva, et oma maalapikese olen niisama kätte saanud. Planeet Maa on ju ühes tükis, mis kogu looduse ja inimkonna jaoks. See ju looduse sund, mis paneb elusolendit oma territooriumi määratlema ja ka tähistama. Samas, inimest iseloomustab sotsiaalsus ja arukus, nende omaduste tõttu peaks ju paremini tajuma omaniku ja igamehe suhet, üle olema loomalikust territooriumi jagamise tungist. Ometi valitsevad emotsioonid mõistust. Ometi poeb omanik üha kõrgema plangu taha ja sügavamale urgu ning igaüks arvab, et temal on õigus käia, kus tahab.

Püüan seda konflikti vältida nii teistega suheldes kui iseendas. Kas see õnnestub?

Elan ise külas, millel vaid üks sissesõidutee, sel on tõkkepuu. Küla on suhteliselt puutumata aedadest ja kõrgetest plankudest. Pigem on õuede piirid looduslikud, see teeb koha väga omapäraseks ja köitvaks. Ilusate ilmadega liigub looduskaunite kohtade poole palju inimesi, läbides seejuures külatänavat. Aiaga piiramata õue satuvad naabrilapsed jooksma ja nende vanemadki lippavad üle muru, kui üks tahab teisele külla minna. Õue satuvad nii metsloomad kui ka inimeste neljajalgsed sõbrad. Võõradki on vahel õuenurgale eksinud.

Olen oma arust ümbritsevate inimeste suhtes tolerantne. Ega naabri lapsed ju tea õue piiridest midagi, mis nendega ikka riielda. Ja ega mu muru sellepärast veel lohku vaju, kui naabrinaine korra-paar päevas üle mu õue teisele naabrile külla lippab. Samuti ei sega mind, kui naaber vahel soovib oma õueni jõudmiseks kasutada osa teejuppi minu sissesõidurajast. Ei ole ma ka kuri inimeste peale, kes läbi küla jalutades metsa või mereranda liiguvad, endalegi meeldib nendel aladel jalutada.

Ei ole ma ka rusikaid viibutanud, kui mürarikkad sõidukid külavaikust lõhestavad. No las nad rallivad oma ATV-dega metsa all. See lärm on ju vaid korraks. Võõras jalutab tänaval, koer rihma otsas kergitab rododendronipõõsa all jalga ja jätab “kingituseks” hunniku. Mis siis? Ega see kõik mind tapa ega haigeks tee.

Maatüli naabritest elukaaslaste vahel ei puutu minusse ja tuha all hõõguv vimm sugulaste vahel, kes maade tagastamise ja jagamise õhinas kunagi tülli läinud, jätab mu külmaks. Püüan neid mõista, aga ei pea. Püüan omandisuhetesse suhtuda inimlikult.

Olgugi et olen mõnes mõttes “omanike poolel”, paneb mind siiski muigama linnainimeste privaatse ruumi nõudmine oma elupiirkonnas, adumata, et linnas elamine on kui sinna kogunenud inimeste sotsiaalne kokkulepe. Mõningate linnas elamise hüvede tõttu pead natuke taluma müra, tihedat elukeskkonda, kitsaid tänavaid ja avaliku ning eraruumide kattumist. Suhtun irooniliselt Viimsi valda elama asunud inimestesse, kes virisevad Muuga sadama läheduse ja laevade reidil seismise pärast, kus ankruga “kolistatakse”. Sadam ja ankrukoht on olemas olnud enne neid. Päris naerma ajab ühe Harjumaa elurajooni inimeste nõudmine, et nende elamute läheduses olev krossirada minema koliks, sest nemad on oma majad sinna ümber ehitanud. Individualistlikke huve peetakse kõrgemaks avalikest huvidest, hea näide eelistusest on võtta Muhu vallast, kus ühe küla elanikud seisid vastu mereseireradari püstitamisele, endale aru andmata, et seesama radar on ka nende enda merelviibimise ohutuse huvides.

Samas tekitavad kõik erateedel ja -maadel liikumise piirangud ning hoiatavad märgid minuski vahel tülgastust. Igamehe õigust rannas liikumiseks ja metsa all seene korjamiseks piiratakse üha rohkem, seegi ajab harja punaseks. Tundub, et vaid meri ja avalikult kasutatavad veekogud on veel jäänud piirideta ja neid tähistavate märkideta. Isegi kui mingi ime läbi juhtuks, et meri jagatakse eraomanike vahel, ega siis sinnagi piirid ja piirangumärgid paigaldamata jääks. Mõnes mõttes naeran iseenda üle. Nii ühes kui teises rollis.

Kirjutama ajendas see, kuidas maaomanikke meedias tümitatakse. Ka ma ise eespool kritiseerisin neid ja suhtun nendesse irooniliselt. Mõnes mõttes ühinen ka igamehe õiguse tagaajajatega. Samas maaomanike hääl on kuidagi vaikne või ei võeta neid kuulda. Rohkem on kuulda kritiseerijate kisa, et maaomanikud on kurjad ja agressiivsed.

Miks on maaomanikud nii kurjad? Kui olen oma hoovis, siis mõistan

Vandesõnad huulil, ei saa ma aru, miks naabritel puudub lugupidamatus teise õueala suhtes. Tihti valitakse kolmanda naabri juurde minekuks lühim trajektoor ja kruiisitakse otse akende alt läbi. Lastelegi ei selgitata, kus on oma ja kus teiste õu. Külatänava äärde loobitud tühjade joogipudelite ja pakendite hulk paneb arusaamatuses pead raputama. Nean kõiki koeraomanikke maapõhja, kui lillepeenra juures nende hoolealuse tekitatud hunnikule astun.

Torisen, kui naabrinaine on mind hoiatamata endale koormatäie briketti tellinud ja minu sissesõiduteed kasutades veokiga selle äärde rööpad ajanud. Naaberkülas loopisid huligaanid põldudele süütepudeleid ja kulupõleng ähvardas majast ilmajätmisega.

Politseinikule kavatsesin helistada, kui keegi külapiirile paigutatud tõkkepuu maha murdis ja keelavad märgid teistpidi keeras. Nimetan külas liiklevaid võõraid rullnokkadeks, kuna nad ei pea miskiks õueala märgi kiiruspiirangut ja jauravad oma sõidukitega ka hilistel õhtutundidel. Võõraste inimeste silme all püüdsid nende enda lapsed tappa rohus ukerdavat konna. Naabri kass on kah õel ja autogi täis sirtsutanud ja nüüd pean autosalongis kassihaisu taluma (piiiiks)…

Talusin ühe korra, teisegi. Neelasin matslikkuse alla kolmandagi ja kümnenda korra. Aga nüüd on küll kops üle maksa. Kas kolin ära? Ei. Järgmisel kevadel ümbritsen õue kõrge aiaga. Loobun ilusatest vaadetest ja küla omapärast. Tuleb luua naabrivalvesektor ja keelata külla sissepääs ka igasugustele jalutajatele, sest valdav enamik ei austa paika, kus elame. Midagi ei ole teha. Annan võimaluse sarkastiliste märkuste tegijatele, aga vähemalt on mul õu, kuhu keegi peale minu ei pääse. On küla, kuhu hoolimatu jalg ei astu.

Viha konflikti osapoolte vahel on vastastikune. Ilmselt on üks pool saanud rohkem kriitikat kui teine. Samas ei mõelda sellele, et me ei ela siin ilmas üksinda ja kaasinimestega tuleb samuti arvestada. Nii omade kui võõrastega. Lugupidamine ja mõistmine teise inimese, tema privaatsusvajaduse, ruumi ja omandi, samas ka vaba liikumise suhtes peaks olema suurem, kui see viimasel ajal paistab. Tuleks olla tolerantsem inimeste suhtes, kes sinu maa-alale on sattunud – kõik ei ole juhtunud sinna ju tahtlikult ja pahade mõtetega. Teisalt peaksime olema ka mõistvad inimeste suhtes, kes tahavad tsivilisatsioonist irduda.

See vastuolu ja viha ei ole ju kogu aeg olemas olnud. Pikalt koos külas elanud inimesed on üksteise vastu mõistvamad. Oma küla tunne on võrreldamatu linnas tekkiva ühistundega. Väikelinnades veel peetakse ümbritsevat keskkonda omaks, aga suurlinnades ühtsust ümbritsevaga enam ei tunnetata. Seepärast põgenetakse oma ruumi ja loodusesse? Võib-olla on konflikti juured siin?

Kõrged aiad ja paksud kardinad, eraomanduse ülimuslikkus versus “kõik kuulub rahvale” mentaliteet on mineviku taaga tagajärg. Olgem sellest üle. Ja naergem seejuures ka enda üle. Siis viha ja agressiivsus lahtub.
Ühes muinasjutus püüdis jänes kõik kurjad metsaelanikud puuridesse organiseerida, et endal elu muretum elu oleks, aga kiskjate rohkuse tõttu näis see ülesanne võimatu. Lahendusena sulges ta lõpuks ennast ja oma pere puuri ning mitte ükski metsaelanik ei pääsenud talle ligi. Aga kiskjad urisesid puuri ümber ja jänes kähvas vastu. Urisevad siiamaani, kui nälga ei ole surnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)