Abruka lood

Abruka lood

 

Jõulud ei tulnud küll talvise tee ja lepase reega, aga nad tulid siiski. Tulid, et rõõmu tuua, hingesoojust igasse südamesse. Toredad jõulud olid, mis muud.

Nuriseda oleks patt, kui siis – ehk ilm oli jõulude kohta veidi tavatu. Lisaks võttis tuulevana vaevaks saare elanike närvikava testida. Aga pole hullu, tunneme juba ta vigurdusi. Õnneks ajasid prognoositud tormituuled oma puhumise päevad sassi. Ja Heili kapten Tõnis on oma laevaga sina peal. Kõik soovijad said saarele sõita ning ei siia- ega sinnapoole vett Abruka vahele kõlkuma ole pühadeks küll kedagi jäetud.

Aga muidu oli kõik nii nagu jõuludele paslik. Jõuluvanagi käis peresid pidi, kingikott kaasas, tekitades Abruka memmedes parajat elevust.
Nii nagu loojuva õhtupäikese puna tekitab erinevatel inimestel erinevaid tundmusi, nii sööbis ka möödunud aasta mällu erinevalt. Kõiki emotsioone, tundeküllaseid ja värvikaid, teieni tuues jääks ajast puudu. Ja ehk ei oskakski. Küll võib aga kirjeldada, kuidas paistis mööduv aasta Abrukalt vaadatuna.

Plusspoolele sai aastaga palju kirja

Aasta algas talvevaeselt, õiget lund ja talvekülma ei toonud ju kaasa eelminegi aastavahetus. Vähemalt Abruka saarele. Aga see-eest polnud ta tuultega kitsi. Ent ei jäänud taligi tulemata. Tuli lund, tuli jääteed.
Läinud aasta plusspoole peale tuleb kindlasti märkida liikursõiduki Argo muretsemist. Kaarma valla poolt projektirahade toel muretsetud sõiduk on end igati õigustanud ja seda pea esimestest päevadest peale. Samas ei tohi asjaga liiale minna ja arvata, et üks targalt tehtud tehing korvab paljud mured. Näiteks talvise lumelükkamise. Iga asja jaoks olgu oma masin ja masinal mees.

Märkimisväärse tähtsusega oli ka Abruka sadama minek AS-i Saarte Liinid alluvusse. See on Abruka saare jaoks tähtsündmus, mille suurust oskame ehk aimata, aga tegelikult endile teadvustada ilmselt õieti ei suuda.

Sadamas tehtavatest uuendustöödest ja -plaanidest on aasta jooksul juba räägitud ja küllap tuleb juttu veelgi, aga kui üks peremees talle kuuluvasse rajatisse Abruka saarel kavatseb lähiajal investeerida üle mitmekümne miljoni Eesti krooni, siis on ka kõige suuremad skeptikud sunnitud tunnistama, et saare areng seeläbi ainult võidab.

Kaarma vald muretses projektirahade toel Abruka saarega ühenduse pidamiseks uue paadi. Selle kohta võiks öelda, et väike, kaunis ja kasulik. Merekindel ja turvaline puidust paat. Selline, millega Abruka mehed merd kündnud aastakümneid. Ainult kaks asja kriibib veidi hinge. Millal laevuke enesele nime saab?

Ja kuidas Abruka mehed vallaametnike usalduse välja teeniksid – nii et üks kahest Abruka vahet seilavatest alustest võiks oma kodusadamaks Abrukat pidada? Laeval võiks kapteniks olla mõni kohalik, vastava koolituse ja paberitega mees, neid ju jätkub. Vajadusel, mis teinekord ju üleöö tekkida võib, oleksid mees ja mootor mereleminekuks valmis.

See looks tunde, mida tänapäeval turvalisuseks kutsutakse, ehk teisisõnu – elu saarel läheks endistesse järeleproovitud rööbastesse. Seni oleme lootnud Tõnis Siplasele ja tema on seda koormat auga kandnud ning inimesi aidanud nii, kuis jaksab. Aga asjaga ei tohiks liiale minna.
Uus aasta tõi Abrukale uue raamatukoguhoidja.

Et tema tööle objektiivset hinnangut anda, peaksin olema vastava ala spetsialist või vähemalt tööandja valla isikus. Aga ühte julgen väita küll: töö intensiivsust antud ametikohal näitab see, kui inimene on pidevalt pildil. Kõik, mida sa saarel teed, teenib ühte eesmärki – Abruka hüvangut –, muidu tekivad kõhklused ja kahtlused ja seda nii tööandja kui saare elanike puhul.

Kõigi ilmatarkade kiuste tõi suvi sooja ja päikesepaistet ka Abrukale. Suure suve ja soojusega saabusid saarele ka rohkearvulised külalised. Taas etendusid oma, Abruka mehe Jüri Tuuliku lood – Abruka lood, mida mängisid Saaremaa Rahvateatri näitlejad. Parafraseerides klassikut võib väita, et kuuldused näitemängu enneaegsest hingusele minekust on tublisti liialdatud: kuni publik Abruka lugusid ihkab, mängime veel.

Suve jätkudes peeti Abrukal maha Eesti saarte üldkogu, mille ladusale läbiviimisele Abruka rahvas jõudumööda kaasa aitas. Osavõtjad hindasid üksmeelselt ürituse igati kordaläinuks.

August tõi Abrukale konverentsi, mille sarnast polnud saarel varem eales läbi viidud. Teemaks püsiasustuse säilimine Abruka saarel, osavõtjate nimistu aukartust äratav: minister, kantslerid, maavanem, teadurid Eestist ja Soomest, ärimehed, tippjuhid, vallaametnikest rääkimata. Konverentsil käsitletu oli lootustandev ja tulevikkuvaatav: ilmselt elatakse Abrukal ka tulevikus ja täisväärtuslikku elu.

Sügiselgi ei saabunud saarele vaikelu, nagu võiks arvata. Käivitus kauaoodatud projekt – vanametalli kogumine Abruka saarel. Paraku jäi asi millegipärast hiljapeale ja peab alanud aastal jätkuma, sest töö on pooleli. Aga üsna palju sai siiski tehtud ja seda võib mõõta lausa tonnides.

Lehtede langemise aegu tegutsesid Abruka saarel taas Kaarma valla palgatud ehitusmehed, kelle töö tulemusena valmisid saarel eri paigus nägusad prügimajad. Nende rajatiste hädavajalikkuses ei julge küll keegi kahelda. Iseasi on nende asukoht ja konstruktsiooniline lahendus, aga eks see jää ametnike hingele, ja milleks üldse vaielda ilmselgete asjade üle – küll aeg asjad paika paneb.

Aasta edenedes jõudis lõpule ka sadama sissesõidu süvendamine. Juba suvel paigaldatud uutele liinituledele lisaks on Abruka sadamakail nüüd ka uued prožektorid, valgustamaks pimedal ajal ka sadamakaid.

Miinusmärgiga asju oli ikka ka

See, mis eelpool üles loetud, on kõik paremal poolel, plussmärgiga Abruka poole. Aga nagu ühes heas peres ikka, on ka meil Abrukal omad mured ja saare poolt vaadatuna miinusmärgiga asjad. Kahjuks peame kurbusega tõdema, et nõndasamuti kui läks aasta tagasi põhja Abrukale saabuma pidanud kaevupuurimismasin, on põhja läinud ka saare elanike lootused lähiaegadel korralikke kaevusid saada.

Külma dušina mõjus inimestele ka teadmine, et nad on kastidesse jaotatud. Teisisõnu, tähtis ei ole see, kui palju sa reaalses elus Abruka hüvanguks korda oled saatnud, kas sinu töö on ka silmaga näha või saab seda meetriga mõõta.

Ega seegi, kas oled Abrukal sündinud ja kasvanud või plaanid sa oma elujärge siia tulevikus sättida. Või on sinu tööks hoopis Abruka saare nime maailmakaardile kirjutamine. Sellel kõigel pole ametniku silmis tähtsust. Kui su maksud ei laeku valla kassasse, siis pole sul ka sõnaõigust Abruka asjades kaasa rääkida. Oo kõikvõimas jumal, sinu nimi on Raha, mitte Inimlikkus.

Veel sai lõppenud aastal selgeks see, et kohaliku rahvaga peetakse nõu ja räägitakse ainult siis, kui valimised tulekul.

Loomulikult mahtusid kõigi nende tähtsate toimingute vahele ka Abruka inimeste maised tegemised. Need, mis leiva lauale toovad ning saarele korraliku ja hoolitsetud ilme annavad.

Kui nüüd üritada läinud aastat kokku võtta, siis on Abrukal positiivset ikka kordi rohkem korda saadetud, kui seda, mis meele mõruks teeb. Ehk nagu ütles tabavalt Salme Tuulik: aasta tähelepanuväärsem sündmus seisab vahest selles, et Abruka rahvaarv on aastaga püsinud muutumatuna, see tähendab plusspoole peal.

Selline see Abruka elu siit kohaliku mätta pealt vaadatuna tundub. Ja head uut aastat kõigile ning uute kohtumisteni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)