Ave veerg

Ave veerg

 

Nüüdseks on möödas nii jõulud kui uusaastamöllud ja õige aeg soovida head uut aastat, mida siinkohal teengi.

Mul on oma väike isiklik aastavahetuse-traditsioon ka. Nimelt istun ma iga aasta lõpul, jõulu või uue aasta eel, väga rahulikult maha, võtan ette valge paberi ja panen kirja omaenese lahkuva aasta plussid ja miinused. Moodsal ajal toimetan muidugi arvutis. Nii tegin ka selle aasta lõpul, mis nüüd läind on ja Oma Saare lugejad said seda ka lugeda. Ausalt, ma ei tahtnud eputada, et vaata kui tubli see Alavainu on, või midagi niisugust – see oli pigem nagu natukene näidislugemine, selles laadis, et tehke teie ka…

Loomulikult olin oma peamiselt positiivsusesse kalduva aastaaruandega pisut ennatlik, sest – nagu vanarahvas ütleb – pidu lõpeb pauguga. 27. detsembril oli meie maavalitsuses hasartmängumaksu nõukogu regionaalsele komisjonile esitatud taotluste läbivaatamise koosolek, kuhu olime koostöös linnavalitsusega esitanud meie, s.o siis linnale kuuluva MTÜ Ave Vita!, maja elektrisüsteemide kaasajastamise projekti ca 48 000 krooni suuruses summas.

Võite isegi arvata, mis tunne mind valdas, kui vastu aastalõppu sain eitava vastuse: meie projekt mitte ainult et ei leidnud rahastamist, vaid sai kaalutud keskmiseks hindeks 1,83, millega ta jäi prioriteetsusreas seitsmendale kohale. Maakonnale eraldatud piirsumma sisse mahtus pingerea kolm esimest taotlust. Kõik. Edasikaebamisele ei kuulu.

Mina muidugi kohe helistama. Saingi pädeva ametniku käest teada, et jagatavat raha oli üle 400 000 krooni, seega siis sai iga rahasaaja-projekt üle saja tuhande krooni. Ja sellest tuleb tunda selget heameelt, kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks peab näiteks laululava ehitama talvel… Siiralt aga ehmatas mind vastus küsimusele, mitu projekti kokku oli. Seitse, vastas ametnik argihäälega ja sellesama häälega kuulutas ta mu projekti VIIMASEKS ja mu enese kaudselt KIRJAOSKAMATUKS. Edasikaebamis- ehk siis taas-esitamise õiguseta. Nii ma siis nüüd kurdan siin… saarlastele.

Nii. See kõik oli ammu, see oli läinud aastal, see on kauge minevik.
Jõulud olid mul – nagu ilmselt meil kõigil – rahulikud ja perekesksed. Minul sedapuhku pojaga. Tütar oli Egiptuses. Näärid e aastavahetus Egiptuse muljete tähe all ehk siis tütrega. Poeg oli Peterburis. Külalisiks noorpaar Ungarist: üks mu kunagistest kooliteatri-õpilastest elab juba viis aastat Budapestis, nüüd käis tema ungarlasest peigmees Tomas Hiiumaal ametlikult Kreeda vanematelt tütre kätt palumas. Kaunis. Ja vana-aegne.
Aga mitte vaid selle pärast pole nad huvitavad. Kreet ja Tomas juhivad Ungaris asutust, mida võiks võrrelda meie Eesti Filmi Sihtasutusega: tänavu märtsis korraldavad nad juba neljanda rahvusvahelise festivali. Sedapuhku on see ainult Eestist pärit filmide festival. Eelmine oli animafilmide festival, kus esindatud ka 10 eesti joonis- jm. filmi. Koos loojatega.

Eile sõitis tütar koos Kreeda-Tomasiga ära – noorpaar läbi Euroopa koju, tütar üle Tallinna taas Viljandisse teatritööle. Täna saabub poeg Peterburist. Ja nii see elukene meil siin rahvusvaheliselt veereb.

Kohe, kui selle jutu lõpetan, asun Josif Brodski tõlke kallale, mille tähtaeg on mõne päeva pärast. Pean tunnistama, et ta on ikka pagana paras pähkel, sest igal tema poolt kirja pandud sõnal on vähemalt kolm tähendust või erinevat konteksti.

Töörohket aastat teilegi!

2. jaanuar, Hiiumaa

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)