Majanduses edasi, demokraatias tagasi (4)

Majanduses edasi, demokraatias tagasi

 

Oleme maailma demokraatia edetabelis 33. kohal, seega demokraatia B-liigas. Majanduskasvuga on kaasnenud tagasilangus demokraatias. Õigusriigile omased reeglid, mis kehtiksid ühtmoodi kõigile, on üha jõulisemalt asendunud otsustajate omakasust johtuva suvaga.

Võimu kindlustamise nimel on võtnud tohutud mõõtmed sundparteistamine, kompetentsete ametnike asendamine parteifunktsionäridega.

Eks ikka parteilise vastutuse tugevdamise nimel. Sundparteistamise surve on tuntav kõikjal, kus jagatakse raha ja hääli. Narva ja Kohtla-Järve koolidirektorid kuuluvad pea kõik puhtjuhuslikult Keskerakonna ridadesse, häda neile ja nende koolile, kes sinna ei kuulu.

Kohtla-Järvel presenteeriti näidisõppevahendina, mis juhtub koolijuhiga iga viie aasta tagant korraldataval konkursil, kui ta kuulub valesse erakonda. Eesti kooli ette kõlbas ka õigest parteist venelane. Tartu koolijuhid armastavad puhtjuhuslikult Reformierakonda.

Võim maakondades on jagatud kolme koalitsioonipartneri salaprotokolli alusel. Riigieelarve investeeringute raha jagatakse koolidele parteilise eelistuse, mitte koolivõrgu arenguvajadustest lähtuva maakondliku eelistuse alusel. Raha ei satu sinna, kus seda häda sunnil küsitakse, vaid sinna, kuhu haridusminister oma partei käsul suunab.

Nii on paljud summad läinud paikadesse, kus seda uneski pole osatud oodata. Sellist asja nagu eesti haridus ja Eesti koolid pole olemas. On keskerakondlikud, reformierakondlikud ja rahvaliitlikud koolid, on erineva rahastamisega, erinevate õppimisvõimalustega koolid. See ei takista parteilise koolivõrgu pidajaid hüüdmast: võrdsed haridusvõimalused kõigile!
Olulisimaks Eesti demokraatia B-liigas oleku põhjuseks on rahva poliitiline passiivsus. Miks on nii, et erakondadele on rahvast rohkem vaja kui rahvale erakondi? Miks valitseb mentaliteet – minust ei sõltu midagi? Üha vähem kardab Eesti poliitiline establishment sigaduste ilmsikstulekut, sest me oleme kindlustanud olukorra, kus õigus erineb kardinaalselt õiglusest, kus tavaõiguslikud tabud, keelud, normid, mis demokraatlikes riikides täidavad palju suuremat rolli kui kirjapandud seadused, meil praktiliselt puuduvad.

Kindlasti seondub sellega üha sagedamini kostev küsimus: mis on meie haridusväärtused, kuhu on kadunud kasvatus? Ruulib jokk (juriidiliselt on kõik korrektne) -nimeline poliitika, millel pole midagi pistmist ei vasak- ega parempoolsusega, mis ei tunne muret eetilise hukkamõistu pärast. Jokk on slaalom läbi seaduseaukude, mida ei takista eetilised normid. Demokraatia vaenlased on harimatus, vaesus, omakasu.

Palju korruseid kõrgemal on teaduse pähe esitatav fundamentalism – ühe tõe kultus, mis võimaldab kõigile teisitimõtlejatele öelda loll, idioot või siga. Demokraatiat toidab arvamuste paljusus ja nende vaba võitlus poolehoiu eest. Iga vähegi kogenud poliitik teab, et ta peab olema nähtav ja kuuldav, kui tahab poliitikasse jääda. Ideaalis töötab demokraatia selliselt, et valijatel on oma arvamus, kuidas asjad peavad olema, selle alusel hinnatakse ka poliitikute väljapakutavat.

Tegelikkus on palju lihtsam. Valija meenutab, keda ta üldse on näinud-kuulnud, ja palju vähem seda, mida keegi öelnud või mõelnud on. Linnaosavanema pilt igas linnaosa lehes, linnapea pilt igas linnalehes jne.

On veelgi lihtsamaid võtteid. Piisab kohukese tegemisest, kus puudub nii peal- kui allkiri. Tänapäeva reklaamiühiskond on oma nahal tunda saanud palju teadvusest möödahiilivaid reklaamivõtteid. Õnneks ei tee raha eest ostetud read kogu valimistulemust.

Õhku jääb küsimus: kui kauaks? Kas varsti ilmub Sirbis igal nädalal suvaline tekst kultuuriministri allkirja ja pildiga, kus kirutakse muuhulgas seadusandlust, mis takistab Sakala keskuse päästmist ja teiste mõistlike otsuste langetamist kultuurivaldkonnas.

Kõige naljakam on, kui võimupoliitikud kukuvad kiruma seadusandlust, mis on nende endi haardes ja nutavad praktikutega kaasa: näe, seadus ei lase, vaadake, kui rumal seadus, ei lase lastehoidu mõistlikult korraldada… On olemas kõik võimalused teha seadusemuudatus ja see ka häälteenamusega või hoopiski konsensuslikult vastu võtta. 

Kõige rafineeritum demokraatia vastane on nn teaduslik fundamentalism, mis püüab jätta mulje ühest ja ainumõeldavast tõest ja sellest, et praktilised otsustused tulenevad vahetult ühest või teisest teooriast.
Haridusest filosofeerida on lihtsam kui langetada mõistlikke haridusotsuseid. Kuigi ka siin jõuab harva ühele seisukohale.

Praktilised otsused on head või halvad kindlas ajas ja ruumis, nad pole kunagi täiuslikud ja tekitavad mõnikord isegi tagasilööke. Puhta mõtte harrastajatel jääb iga otsuse puhul hinge äng ja soov süüdlased paljastada, näidates, kui kaugele jääb viimaste tegevus ideaalist.

Nad ei anna endale aru, et vähegi arukas praktiline otsus pole pea kunagi tuletatav mingist ühest kindlast teoreetilisest vaatekohast.

Rahvusvahelistesse eelretsenseeritavatesse ajakirjadesse artiklite kirjutamine on kordi lihtsam kui hea ainekava koostamine või õppekava üldosa kirjutamine, kus lõimuvad ettekujutused arenevast lapsest, teadmisest, ühiskonnast.

Viimased on omakorda seotud teooriatega, mida eelistatakse. Teooriaid valitakse enam-vähem samamoodi nagu poliitilisi ideoloogiaid.

Kahtlustan, et kogu maailmas kehtivate tõdede avastamine on mõnikord kergem kui kindlas ajas ja ruumis kogu riiki puudutavate otsuste õigeaegne langetamine. Ka hea õpik sünnib kas suure pingutuse või erakordse intuitsiooni tulemusena.

Toodud vastandusi pole mõtet võtta põhimõttel – kas see või teine. Teooria on vajalik valgustaja, mõistlik praktika sünnib paljudes valgusvihkudes, mis üksteist kustutavad ja täiendavad.

Meile on hästi arusaadav lapsekesksus ja oleme palju kuulnud, et laps pole objekt, vaid subjekt. Kui aga lapsest saab täiskasvanu, siis ei saada enam aru, et iga tõsine mõtleja on jätkuvalt subjekt. Erinevused inimeste mõtlemises pole taandatavad erinevustele kompetentsuses, vaid üsnagi sageli maailmanägemises.

Prantsuse postmodernist Lyotard ütles, et dissensus inimeste vahel on loomulikum kui konsensus. Viimane saavutatakse liigagi sageli jõuvõtetega. Võrdselt ohtlikud demokraatiale on nii vaene rahvas kui ka jokk-poliitika. Vaene rahvas sellepärast, et talle pole jäetud võimalust mõtelda kaugemale homsest äraelamisest.

Temale pole riigi tulevikku olemas. Tema jaoks on vaid tema oma, tema laste ja pere homne päev. Kellele peaksime etteheiteid tegema, et tuhandetele eestimaalastele on tähtsam homme saadav 500 krooni nende endi väljateenitud rahast kui riigis vohavad korruptsioonihõngulised tehingud, kus segastel asjaoludel kulutatakse sadu miljoneid kroone kõigi ühist raha, kus sageli tehakse kohukest ja irvitatakse jõuetu seadusandluse üle?

Kindlasti pole mõtet etteheiteid teha riigi tulevikuga sideme kaotanud toimetulekuraskustes inimestele. Nii nagu vaene inimene, mõtleb ka jokk-poliitik vaid omaenese homsele päevale, mitte riigi tulevikule. Eesti poliitiline peajoon viib jõuliselt ellu lääne demokraatia halvimat valemit: siin ja praegu.
Erakondade ja huvigruppide momendihuvide esikohale seadmine on viinud selleni, et ükski riigikogu poolt pikemaks ajaks vastuvõetud arengukava ei jõua ellu, punnitakse vastu sellistele otsustele nagu riigikogu tulevikukomisjoni loomine. Hariduse arendamise strateegia seisab parteiliste ja üksikute haridusasutuste huvide liigse domineerimise ja osalt meie vähese võimekuse taga.

Puudub tahe riigi pikaajalise arengu huvides tõsiselt kokku leppida, sest hääli annab homne laialijagatav hüve. Ühelt poolt peaksime olema tähelepanelikumad erinevate arvamuste suhtes ja teisalt püüdma palju enam ühistele seisukohtadele jõuda riigi strateegilise arengu küsimustes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)