„Mittearmastatud” eurol täitus viies eluaasta

Euroopa Liidu ühisvaluutaga ühinenud riikides läbiviidud küsitlused näitavad, et pidevalt kahaneb nende inimeste arv, kes vaieldamatult eurot toetavad. Nii näiteks on saksakeelsetes riikides euro ise saanud pilkava hüüdnime „teuro” (tõlkes – kallis, ja seda loomulikult hinnalt). Samas aga on maailmas kasvanud euro kui reservvaluuta tähtsus.

Euroopa ühisraha esimest väikest juubelit ei tähistatud kuigi suurejooneliselt. Pärast seda, kui ühisraha ilmus müntide ja kupüüridena ka eurooplaste rahakottidesse (see oli 2002. aasta 1. jaanuaril), pole see elanike silmis erilist populaarsust omandanud.

Kui 2002. aastal oli 59% eurotsooni elanikest seisukohal, et ühisvaluuta kehtestamine toob endaga kaasa rohkem plusse kui miinuseid, siis 2006. aasta sügisel oli selliseid inimesi vaid 48%. Enamik inimesi usaldab jätkuvalt enam Saksa marka, Itaalia liiri, Austria šillingit ja teisi rahvusvaluutasid. See fakt, et tänu ühisraha kasutusele on nüüd palju lihtsam võrrelda hindasid erinevates riikides ja et reisimisel pole enam vaja teostada tülikaid valuutavahetusoperatsioone, tundub paljude eurooplaste jaoks olevat iseenesest mõistetav nähtus.

Poliitikute ja majandusteadlaste jaoks sümboliseeris euro kasutusele võtmine suurt edasiminekut, tänu millele võitsid majanduslikus plaanis paljud riigid. Varasematel aegadel olid valuutakursside kõikumised eurotsooni sees häiriv asjaolu paljude eksportijate jaoks. Euroopa Keskpank (ECB) – euro hoidja ja kaitsja – on aga välja teeninud hea kuulsuse kogu maailmas, vaatamata sellele, et tema intressipoliitikat on kritiseeritud korduvalt.

Börsidel küll, kuid mitte südametes

Seega võib öelda, et euro on haaranud kindla koha börsidel, kuid mitte inimeste südametes. Saksakeelsetes riikides kutsutakse teda sageli pilkavalt teuroks – suurem osa erinevates küsitlustes osalenutest teatab „märgatavast inflatsioonist”.

Kuid uurimused näitavad ka seda, et tegelikult hindavad eurotsooni elanikud inflatsiooni subjektiivselt palju kõrgemaks, kui see on tegelikult. Reaalselt on inflatsioon näiteks Austrias ja Saksamaal palju madalam kui neil aegadel, mil olid käibel šillingid ja margad. Neis riikides pole inflatsioonitase saavutanud isegi veel Euroopa Keskpanga kehtestatud 2% taset.

Austria rahvuspanga ökonomist Helmut Stix ütles Viini päevalehele Die Presse antud usutluses järgmist: „Eelarvamusel, et euro on äärmisel kallis raha, on mitmed põhjused.” Nimelt on tarbekaupade ostukorvi hind eurotsooni riikides kasvanud palju kiiremini kui inflatsiooni määr.

Kuid suurem osa põhjusi, miks eurot Kesk-Euroopas teuroks kutsutakse, on siiski psühholoogilist laadi. Nii näiteks arvestavad eurotsooni riikide inimesed tihti praegused hinnad ümber hindadeks, mis kehtisid veel vana rahvusvaluuta aegadel.

Kõige sagedamini võrdlevad nad praegu kehtivaid (so 2006. aasta lõpus ja 2007. aasta alguses) hindasid nende hindadega, mis olid kaupadel 2001. aastal, see on viie aasta taguse perioodiga. „Ja nii tekibki paratamatult ekslik tunne, et just euro käibeletulekuga on hinnad mõnevõrra tõusnud,” ütles Stix. „Näiteks 52% Austria elanikest süüdistab hinnatõusus just eurot.”

Alates 2007. aasta 1. jaanuarist, mil euroga liitus ka Sloveenia, on Euroopa ühisraha kasutusel kolmeteistkümnes riigis. See on ametlik näitaja. Tegelikult on aga euro käibel ka Montenegros. Maltal ja Küprosel, nii vähemalt väidavad asjatundjad, on suured võimalused võtta euro kasutusele juba lähitulevikus.

Kuid Euroopa Liidu ülejäänud uusliikmetel (sealhulgas ka Eestil) tuleb asjatundjate väitel veel veidi oodata, sest inflatsioon on Maastrichti kriteeriumide järgi neis riikides (tõsi küll, mõnedes maades on probleemiks veel ka riigieelarve defitsiit) liiga kõrge. See ei vasta euroklubi riikidele kehtestatud nõudmistele. Eestis, nagu teada, on probleemiks kõrge inflatsioon, mille on tinginud meie liialt kõrge majanduskasv. Selle taga aga on omakorda meie inimeste mõõdupiire mittetundev ning ohjeldamatu tarbimisiha.

Populaarne reservvaluuta

Mis aga puutub maailmamajandusse, siis on Euroopa ühisraha, mida kasutab iga päev enam kui 300 miljonit inimest, küllaltki stabiilne. Kohe pärast euro kehtima hakkamist arvati, et see on nõrk valuuta.

Pärast seda, kui euro oli langenud rekordiliselt madalale tasemele – 0,82 USA dollarit ühe euro eest –, hakkas Euroopa ühisraha taas jõudu koguma. Praegu on tema kurss tugev, moodustades umbes 1,30 dollarit ühe euro eest.

Kõigele lisaks on kasvanud ka euro kui reservvaluuta tähtsus ja seda paljude maade keskpankade jaoks. 1999. aastal, kui euro tuli esmakordselt käibele arveldusrahana (paberrahana lasti see käibele vaid kolm aastat hiljem), hoidsid emissioonipangad vaid 17% oma reservidest euros. Nüüd on aga sama näitaja juba 25%.

Kuid olgem siiski ausad – ka selles mõttes (reservvaluutana) pole eurost USA dollarile veel konkurenti. Tänase seisuga on Ameerika rahvusvaluuta üle kogu maailma kõigi teiste ees suure edumaaga reservvaluuta number üks. Ja see olukord ei muutu ka 2007. aastal, mil Araabia Ühendemiraatide keskpank (tegemist on maailma ühe rikkama keskpangaga) kavatseb ligi 8% oma reservides USA dollaritest eurodeks konverteerida. Taolise radikaalse sammu põhjuseks on Ameerika dollari jätkuv nõrgenemine maailmaturul.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)