Mõtteid 10 minutit enne 2007. aastat

Mõtteid 10 minutit enne 2007. aastat

 

See oli presidendi uusaastakõne aegu. Enne tundsin T. H. Ilvest kikilipsuga härrana. Nüüd kuulsin temalt sõbralikku soovitust meie väikese riigi rahvale. Mu kujutluspilti aitas täiendada jõululaupäeval TV-s nähtud saade presidendi Ärma talust.

„See talu muutub tulevase maaelu sümboliks,” ütles saadet vaadates üks 68-aastane naine. Me mõlemad mäletame talusid enne kolhoose. Ta oli küll nukker olnud kolhoosikorra kadumise pärast. Nüüd vaadates seda punase katusega mulgi häärberit, ütles ta aga: „Siit talust algab iseseisvuse taastamine. Enne oli üleminekuaeg.” Ekraan näitas pilti nagu piltpostkaarti: jõgi, mets, tee suure majani. Puuduvat ainult lumi ja saani ees must täkk ning kuljuste kõlin. Oo jaa! Kuljused, need on väikesed ümmargused metallist ubinad hobuse rangide küljes. Hobune sörgib jõulukirikust kodu poole ja kuljused rangide küljes tilisevad. Ka mina olen sellised range näinud, helinat kuulnud.

Te ütlete – idealiseerid 1939-ndat, see on ju seisak! See aeg on kauge minevik. Nüüd on autod, nüüd teame tervest maailmast palju rohkem. Teame küll, aga kas oleme ka õnnelikumad? Ma olen ka nõus, et Ärma talu on tuleviku maaelu vundament. Ta on küll aegunud, aga ikka veel tugev. Muud vundamenti meil tulevikule pole ju. Kolhoosilautade varemetele ei saa toetuda. Sealauda läga söövitas puidust seinad ära. Uks kukkus eest. Sellel istusid viimased kolhoosi naised-mehed ja jõid surrogaati. Viimastele kolhoosnikele avanes lauda ees lai väljavaade suurtele põllumassiividele. Kõik sajandite jooksul laotud kiviaiad olid keset põldu 2-3 meetri kõrgusteks kivivaredeks kokku lükatud.

Viimastel ühismajandi aastatel vedas Karja sovhoos ära Angla ja Karja asunduse vaheliseks piiriks olnud kiviaia. Mõisa ja Angla pärisvalla piir kadus. Kerge oli seda toimetada: ratastraktor liikus kiiresti; traktoriküte tuli Venemaalt, traktorist sai palga Moskvast. Aga pärisvalla ja mõisa maa olid sajandid olnud erinevad asjad. Tollased sovhoosijuhid võivad kiidelda, et nad said Angla tuulikute kõrval olevalt põllult 40 tsentnerit vilja hektarilt. Kui palju aga uhati sinna väetist? Muld tekib aga sõnnikuga väetades. Seda õpetati meie põllutehnikumis ja just nõukogude ajal. Mineraalväetisega näljutati ära isegi Ukraina stepi põllud.

Kui bussiga Leisi sõidan ja näen aknast Karja sovhoosi traktoriremonditöökoda, on nukker tunne. Selle nõgestesse kasvanud maalapi all on selle kandi kõige parem muld. Oli aasta 1943. Olin seitsmene plika. Mu esimene iseseisev käik kodutalust 1,5 kilomeetri kaugusele läks üle selle põllunurga. Mu vend töötas Karja mõisa taga koorejaamas. Läksin vennale sinna külla. Sukeldusin suurelt teelt rukkipõllu teerajale. Kõrremüür oli tüdrukule kaugelt üle pea. Rukis seisis tähtsalt, vaatas muigamisi alla lapsele oma pikkade rukkipeadega. See oli mu lapsepõlve natuke jubedavõitu tee läbi aukartust äratava suursuguse leivaviljamüüri.

Aastasadu oli mullas jõudu kasvatatud mõisa lautadest ammutatud sõnnikuga. Ja nüüd saab jõudu, seda viimast, mis veel mullas, seda võtavad nõgesed lääbakil seisva majaseina ääres.

Sellepärast tekitas president Ilvese kindel hääl turvatunde. Ehk kõik taastub. Ehk Eesti küla alustab oma õiget elu. Ma ei ole maaelus võhik sõnadetegija. Olen Karja asundusest välja saadetud 1949. a selle pärast, et mu isa maad armastas ja oskas seda hoida. Olen ise Eestimaa põldudel pidanud brigadir olema, vaatama, et saak tuleks ja suurde liitu ära antaks.

Tean, kui lollisti olid plaanid tehtud. 1960-ndal oli Viljandi rajoonis vaja põllul hernest kasvatada. Me, tehnikumi õpilased, kitkusime kätega umbrohust läbi põimitud hernevarsi.

Ettepoole mõeldes, uude aastasse vaadates nurutan tasase vanainimesehäälega laulukest: „Mu koduke on väikene, kuid ta on armas minule!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)