Ohtlik vaakum maailmapoliitikas

Ohtlik vaakum maailmapoliitikas

 

Briti majandusväljaande Financial Times andmetel on alanud 2007. aastal maailmapoliitikas maad võtmas üks ohtlik tendents – nimelt on kas juba lahkunud või siis kohe lahkumas mitu väga suure kogemusega ja arvestatavat poliitikut.

Neist esimene, ÜRO peasekretär Kofi Annan pani oma ameti maha läinud aasta viimasel päeval. Teise poliitiku, Prantsusmaa praeguse presidendi Jacques Chiraci karjäär peaks lõpule jõudma mais, mil prantslased valivad endale uue presidendi. Briti peaminister Tony Blair on aga lubanud, et lahkub Londonis Downing street 10 asuvast valitsusjuhi residentsist käesoleva aasta suve hakul.

Kuid sellega pole muudatused maailmapoliitikas veel lõppenud. Nagu teada, lahkuvad järgmisel, 2008. aastal ametist presidendid Vladimir Putin ja George W. Bush. Kõik see tähendab, et lähima kahe aasta jooksul vahetatakse välja nelja ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme (kokku on neid viis) tippjuhid.

Nii mõnigi, jätkab ajaleht, võib selle peale kosta: „Head teed neil minna!” Midagi erilist ju maailm sellega ei kaota. Võtame kas või kolm liidrit, kes sel aastal ametist lahkuvad. ÜRO peasekretäri Kofi Annani esimene ametisoleku aeg oli tõepoolest triumfaalne. Tema teist ametiaega aga varjutasid sõda Iraagis ja korruptsiooniskandaal, mis puhkes programmi „Nafta toiduainete vastu” raames.

Tony Blairi kui poliitiku karjääri on samuti tõsiselt kahjustanud Iraagi sõda. Kuid sellele lisaks näeb tema valitsus, milles viimasel ajal on ilmnenud mitmed sisemised vastusolud ja skandaalid, välja väga koomiline. Ka president Chirac on viimaste aastate jooksul kõmuajakirjanduse huviorbiiti tõusnud.

Põhjuseks on tema väga kõrk ja ülbe käitumisstiil, mille tagajärjel on jahenenud Pariisi suhted Washingtoniga ja see on Prantsusmaast eemale tõuganud suure osa Euroopast (eelkõige uued euroliidu liikmed). Kuid tema lausa haiglaslik katse luua erilised suhted Venemaa presidendi Putiniga on kogu probleemi veelgi süvendanud.

Suurbritanniale, Prantsusmaale ja ÜRO-le tõotavad uued juhid uusi väljavaateid. ÜRO uuel peasekretäril, Lõuna-Korea endisel välisministril Ban Ki-moonil avaneb võimalus parandada ÜRO suhteid Ameerika Ühendriikidega. Briti rahandusminister Gordon Brown, kes suure tõenäosusega vahetab välja Tony Blairi Briti peaministri toolil, võib anda uut värvingut katastroofiliseks muutunud Iraagi-poliitikale. Aga uuelt Prantsusmaa presidendilt oodatakse, et näitaks maailmale vähem praalivat ja upsakat nägu.

Risk on siiski olemas

Kuid siiski kannavad niivõrd mastaapsed muudatused maailma poliitilise eliidi ridades endas ka teatud riski. Väga suure tõenäosusega lahvatavad Lähis-Idas 2007. aastal uued kriisikolded, kuid samal ajal lahkub ametist mitu väga suure kogemusega poliitikut. Prantsusmaa president mängis olulist ja väga konstruktiivset rolli Liibanonis. Tony Blair ja Kofi Annan teavad väga hästi kõike, mis seotud Iraaniga, ning on hästi kursis ka Palestiina-Iisraeli konfliktiga.

Nende võimalikud järeltulijad omavad aga vähest kogemust ja neil pole ka piisavalt teadmisi. Nii näiteks pole Ban Ki-moonil praktiliselt mitte mingit diplomaatilist kogemust väljaspool Aasia kontinenti. Gordon Brown on seni tegelenud vaid Suurbritannia sisepoliitiliste küsimustega. Täpselt sama võib öelda ka Prantsusmaa kahe peamise presidendikandidaadi – Nicolas Sarkozy ja Ségolène Royali – kohta.

See fakt, et presidendid Putin ja Bush jäävad 2007. aastal veel ametisse, pole aga eriti lootustandev. Mõlema riigi puhul ei ole juhtkonna vahetus enam mägede taga ja see asjaolu võib juba käesoleval aastal mängida destabiliseerivat rolli.

Nii näiteks võib Bushil tekkida kiusatus teravdada sõjalist olukorda Iraagis ja mis kõige hullem, isegi Iraanis. Siin võib ta järgida loogikat „kas kõik või mitte midagi”. Venemaa sisepoliitikas on viimasel ajal aset leidnud mitu pahaendelist sündmust (poliitilised mõrvad) ja nende taga võib vaid peituda juba alanud võimuvõitlus.

Angela Merkeli tähelend?

Ajalehe Financial Times arvates võib aga eelseisev võimuvaakum maailma tipp-poliitikas avada uusi võimalusi Jaapanile ja Saksamaale. Need riigid võivad oma mõjuvõimu tugevdada.

Jaapani uus peaminister Shinzo Abe on tuntud oma natsionalistlike vaadete poolest. Kuid läinud aastal tegi ta suurepärase stardi, kui alustas suhete parandamist Hiinaga.

Veelgi soodsamas positsioonis on aga sel aastal Saksamaa kantsler Angela Merkel. Nimelt on Saksamaa selle aasta esimesel poolel Euroopa Liidu juhtriik. Kogu aasta vältel on Saksamaa aga nn „suure kaheksa” eesistuja riik. Ja kuigi Merkeli populaarsus on viimaste küsitluste põhjal Saksamaal veidi alanenud, on ta siiski rahvusvahelises poliitikas populaarsust juurde kogunud.

Saksamaa kantslerit iseloomustab äärmiselt tasakaalustatud ja intelligentne käitumisstiil, mis tekitab usaldust. Nii näiteks on tal Euroopa tasandil õnnestunud saavutada mitmeid kompromisse küsimuses, mis puudutab euroliidu eelarvet.

Maailmapoliitikas on ta vabanenud oma eelkäija Gerhard Schröderi populistlikust antiamerikanismist, muutumata samas president Bushi kriitikavabaks ning vaidlematuks toetajaks. Just seda viimast on korduvalt ette heidetud Briti peaministrile Tony Blairile. Ka Lähis-Ida küsimuses on Merkel arendanud taibukat poliitikat – tal on õnnestunud siduda toetus Palestiina rahuprotsessile jäiga hoiakuga Iraani presidenti Mahmoud Ahmadinejadi.

Kuid tegelikult ei oota ega looda mitte keegi, et Saksamaa ja Jaapani liidrid omavad piisavalt mõjuvõimu, kompenseerimaks niivõrd suure hulga kogenud poliitikute lahkumist. Ja kui neil ka õnnestub maailmas oma autoriteeti tõsta, paistab eelseisev vaakum maailmapoliitikas sellest hoolimata hirmuäratav, kirjutab Financial Times.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)