Sada aastat on alles algus

Sada aastat on alles algus

 

Hea oleks minna
teatrisse kui saab veel piletit (mis on kahtlane)
ja naerda koos naerva maskiga
ja nutta koos nutva maskiga
ja väljudes ümiseda
meeldinud aariat
või pead vangutades muhelda selle üle,
et ettekleebitud vurrudega mehed
papist puude vahel
panid unustama, et puud on papist
ja vurrud kleebitud.

(Paul-Eerik Rummo
„Laupäev“)

Just on lõppenud Eesti Teatri Aasta. Suurte tähtedega sellepärast, et terve eelmine aasta oli kui üks suur sündmus, suur teatrile pühendatud üritus. Eesti professionaalne teater tähistas 100. tegutsemisaastat. Järgnevalt olekski paslik vaadata tagasi toimunud sündmustele ja mõelda, kas oma juubeliaastal paistis teater ka ühiskonnas rohkem silma.

Enamik üritusi, mis juubeliaastal toimus, korraldati sihtasutuse Eesti Teatri Festival initsiatiivil. Teatriaasta üritustele loodi ühine efektne visuaal, kus teatri kurba ja rõõmsat maski keerutas Paul – väljamõeldud eesti näitleja, kel lubati eesti teatri aastal üsna sõnakas olla. Too Paul võttis näiteks igal nädalal sõna ka Sirbi veergudel, küll eesti teatrit paitades, küll näppu viibutades. Küllap pani Paul sügavamalt mõtlema nii mõnegi teatrifunktsionääri.

Teatriaasta üks suuremaid ettevõtmisi oli sügisel Tartus toimunud Omadraama festival, kuhu kutsuti külalisi ka Lätist – Leedust. Vähemalt Tartu linna pani see festival kihama ning rõõmsalt teatri rütmis elama. Igasugused festivalid on alati väga teretulnud ning välismaa teatri nägemine avardab kindlasti silmaringi. Seekordsel festivalil sai eesti teater aga vaid rõõmustada: meie oma dramaturgia on naabritest palju nutikam ja kaasaegsem.

Eesti teatri aasta oli meedias suhteliselt nähtaval, kuid kindlasti ei saa öelda, et teatrit oleks kusagil liiga palju märgata olnud. Tänuväärne on Eesti raadio jäädvustav funktsioon: iga päev terve aasta vältel lugesid 365 eesti näitlejat omal valikul kirjanduspalu. Mis aga riigiraadiole kindlasti au ei tee, on märkamatult kadunud teatrisaade: ei suudetud seda taastada ka juubeliaastaks.

ETV-s oli aga teatrisaateid märgatavalt rohkem kui eelmistel aastatel. Teatriaasta iga kuu oli pühendatud ühele teatrile ning iga kuu lasti eetrisse üks saade vastavast teatrist või teatritest. Tunnipikkused saated olid enamasti huvitavad ja informatiivsed. Loodame, et need jõuavad ka DVD-le. Teatriaasta puhul taastati reedeõhtune ETV teatriõhtu, mis eelkõige vajalik inimestele, kes ise igal ajal teatrisse minna ei saa.

Aeg-ajalt oli küsitav näidatud etenduste kvaliteet, nii tehnilises kui kunstilises mõttes. Mõned vanad kriminullid või operetid oleks võinud näitamata jätta ning keskenduda uuemale eesti teatrile. Teatavasti on teatri jäädvustamine tehniliste vahenditega juba ammune probleem: pole piisavalt raha. Kuuldavasti paremaid eesti teatrite lavastusi siiski jõudumööda lindistatakse, kuid jäädvustamine võiks ja peaks olema palju tihedam.

Pühapäev oli lõppenud aastal ETV-d vaatava teatrisõbra jaoks parim nädalapäev. „Tähelaeva” saade portreteeris tihti ka teatriinimesi ning tegi seda minu arvates teatava diskreetse põhjalikkusega, mõningad liigselt ülistavad saatelõigud välja arvatud. Pärastlõunal näitas ETV nii vanu kui ka uusi näitlejaportreid; see traditsioon võiks jätkuda ka edaspidi.

Kirjutavast meediast pühendas end teatrile kõige enam Postimees, kus ilmusid ülevaatlikud artiklid eesti teatritest igas kuus. Teatrihuvilisele soovitan kindlasti külastada veebikülge www.teatriaasta.ee Sealne toredaim idee on, et etendustest kirjutavad teatriga mitte seotud inimesed.

Oma elamustest pajatavad poliitikud, lauljad, kirjanikud, õppejõud. Põnev lugemine. Teatriaasta leheküljelt saab lugeda ka seda, mis toimus teatriajaloos ning nautida teatriinimeste säravaid ütlemisi läbi aegade. Lehekülg omab ülevaadet esietenduste kohta ilmunud meediakajastustest, ka Sirbis ilmunud Pauli päevikutest.

ETV aasta viimases kultuurisaates „OP” ütles Rein Oja teatriaastast kokkuvõttet tehes, et füüsiliselt eesti teater enam suuremaks minna ei saa. Kõik teatrid annavad aastas nii palju etendusi, kui seda lubavad nende inimressursid ja saalid on vaatajatest pungil.

Eesti ongi ju rahvaarvuga võrreldes oma üle miljonilise teatrikülastusega maailma mastaabis esirinnas. Seda rõõmustavat numbrit on ka Saaremaa rahval järjest rohkem võimalik kasvatada: Kuressaare Linnateater muutub järjest aktiivsemaks ja kunstiteadlikumaks ning ehk varsti saabub ka aeg, kus saarerahvas harjub oma teatriga, saalid on pungil täis ja pileteid esietendustele raske saada.

Möödunud eesti teatri aastast kokkuvõtet tehes: teater paistis silma küll, teatritegijad tahavad järjest rohkem kaasa rääkida meie igapäevaelus, kuid millegi erakordsega teatri juubeliaasta siiski silma ei paistnud. Teatrid ja nende sihtgrupid on paika loksunud, kõik ajavad oma asja ja koos aetakse eesti teatri asja. Kõik areneb, liigub ja muutub omas rahulikus rütmis, mässumeelsust otsida ei tasu. Ehk siis ootusärevalt tulevikku kiigates – kasvada saab vaid kvaliteedis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)