Õnnelikud uusaastatervitused Abrukalt

Õnnelikud uusaastatervitused Abrukalt

 

Tere kaunist 2007. aastat kõigile Oma Saare lugejaile! Lausa kuripatt oleks ju alustada uue aasta esimest lugu ilma uusaastatervituseta, seda enam, et täna, 5. jaanuaril lugu paberile pannes võib seda teha veel täiesti rahulikult, väljaminekuid ja muid kohustusi kartmata. Iseasi oleks pärast kolmekuningapäeva, aga ei maksa ajast ette rutata.

Ausalt öelda oli aastavahetuse saabumist Abruka saarele juba pikalt ette aimata. Nii oma 365 päeva kohe. Midagi ei ole öelda, targad mehed need Abruka mehed. Nii et uus aasta saabus Abruka saarele oodatult. Asjakohase pidulikkuse ja ootusärevusega hinges.

Aastavahetuse viimane plaaniline reis Abrukale läks täie ette, Heili oli kaubast ja inimestest tulvil. Reisijaid oli lähedalt ja kaugelt. Kõigil tulijatel meelel ainumas mõte – tulla koju või siis sõpradele külla, olla aasta viimasel päeval seal, kus hingel on hea ja südamel kerge.

Lumega oli ka Abrukal kitsas, aga see-eest oli möödunud aastavahetus seninähtutest ja meenuvatest soojem ja rohelisem. No mis siin imestada, ega soojakraadid siis Abrukast kaarega mööda käi, pigem vastupidi.
See osa saarel viibinutest, kes ei pidanud paljuks vana-aasta viimast päeva lustilises ja rõõmsameelses seltskonnas õhtusse saata, kogunes uude seltsimajja ehk täpsema nimega Abruka Muuseumi Seltsi uude, 2006. aastal avatud hoonesse.

Ühiselt sai ruum kaunistatud, soojaks köetud ja pidulaud kaetud kõige suupärasega, mis kodudest kaasa võetud.

Juba väljakujunenud kombe kohaselt saluteerisid ka abrukalased uusaasta saabudes, aja märk ju seegi. Aga peab ütlema, et siit saarelt vaadates saabub Kuressaares uus aasta veidi varem kui Abrukal, nii umbes paarikümne raketipaugu võrra. Ja seda juba mitmendat aastat järjest. Tühja sest, ega see meile muret tee, küll me selle ajavahe kusagilt tagasi näpistame. Igatahes oli kõigil kohalolijatel üpris hea enesetunne. Küllap kandus küünalde kuma tuledesäras seltsimajast koos laulu ja lustiga saarelegi.

Õhtu edenedes astus nii mõnigi saareelanik seltsimajja sisse, et head uut aastat soovida, juttu puhuda ja ega peetud paljuks laulgi üles võtta. Arvan nii, et ajaloohõnguline hoone tundis end samaväärselt hästi ruumis viibinutega. Vanad kivimüürid kuulsid jälle kord rõõmsameelset naeru, laulu ja pillimängu ning jalakeerutajaidki jätkus hommikutundideni välja.

Endastmõistetavalt ei jäänud pidulistest maha kasimata peopaik, vaid kõik sai üheskoos korda seatud. Küsitletute meelest oli see üle aastate parim aastavahetus, paljude jaoks parim sellelaadne Abrukal.

Muidugimõista oli saarel neidki, kes seltsimajale kodutare ja vana sõpra telerit eelistasid, olgu siis põhjuseks tervis või lihtsalt soov üksi olla. Uus aasta saabus sellegipoolest ja eks mälestustega ole igaühel ka oma suhe. Kelle parimad hetked jäävad aastate taha, kelle parimad ajad on täna ja praegu, kelle parimad aastad alles ees.

Igal juhul sünnib meie ümber pidevalt midagi sellist, mida tulevikus meenutada ja millest rõõmu tunda. Kõik see toetab usku ja arusaama, et paremad ajad ei ole Abrukalt kadunud. Võib-olla seisavad hoopis ees. Tuleb loota, uskuda ja selle nimel tegutseda ning unistustest saabki tegelikkus.

Uue aasta esimesed päevad tõid Abrukale tavakohased tormituuled ja tõusuveed, mis näitasid oma võimu ja väge veel teisipäevalgi, mil plaaniline paadipäev. Tuli leppida ühe reisiga ja sedagi alles keskpäeva paiku, kui tuul veidi vaibunud ja veed alanenud. Nii saabus Abruka saarele uus, 2007. aasta. Rõõmsameelselt ja lootusrikkalt tulevikku vaatav. Samas ka meeldetuletusega saare-elanikele: Abruka on saar merede süles, kesk tormituuli ja vetevälju.

Muidu aga on Abrukal kõik korras, inimesed terved ja loomad söönud. Nii mets- kui koduloomad. Väljas läheb ju maa aina rohelisemaks, aina söö ja sigi. Pühade aeg aga saab ümber. Kuused kolivad välja, et teha ruumi uutele tubastele toimetustele. Abruka astub ühes rütmis ülejäänud Eestimaaga. Iga päevaga ikka kukesammu võrra valgusele vastu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)