Palgareform peatab võlakriisi tekke

Palgareform peatab võlakriisi tekke

 

Eesti inimesed võtavad laenu ja elavad võlgu iga päevaga aina rohkem. Krediitkaarte pakutakse kümnete kaupa ja erinevaid järelmaksuprogramme ei jõua üles lugeda. Ka kõige targem võlatarbija ei suuda enam järge pidada, mis on tema koondvõlgnevus ja kui palju tuleviku arvelt tarbimine siiski maksma läheb. Palgareform on ainuke reaalne ja lähemas ajalises perspektiivis rakendatav majanduspoliitiline abinõu, mis suudab välistada potentsiaalse võlakriisi tekke ning anda inimestele kindla kandepinna ka tulevikus heaoluriigile omase tarbimise jätkamiseks.

Psühholoogilisest aspektist vaadatuna juhib eesti laenutarbijaid hirm millestki ilmajäämise ees. Kardetakse, et ei jätku kaupa, et varsti ei suuda osta enam eluaset, et varsti pole enam jõukuse nautimiseks jäänud piisavalt eluaastaid, et varsti ollakse liiga vana linnamaasturiga sõitmiseks vms.

Kui siia veel lisada eestlaslik vajadus omada ja tarbida oma naabrist rohkem, siis saamegi psühholoogilise põhjenduse mitteratsionaalsele, täna asetleidvale ülemõistuslikule tulevikku ohustavale võlgu elamisele.

Võlgnikud ja potentsiaalsed võlgnikud vajavad kaitset

Võlgu tarbiv inimene ei tee seda selleks, et tahtlikult ohustada oma finantstulevikku või teadlikult kavandada oma võlgadest vabanemist läbi pankrotimenetluse. Keskmine laenuralli ohvriks minev krediidivõimeline kodanik käitub oma parema äranägemise järgi, juhindudes sealjuures ühiskonna tõekspidamistest ja kaaskodanike käitumisest.

Kui aga suur osa laenuvõimelisi kodanikke on asunud laenama ja suures mahus tarbima üheaegselt, siis ühiskonna seisukohalt võib see tähendada teatud liiki võlakriisi teket. Võlakriis antud kontekstis tähendaks suure inimrühma maksejõuetuks muutumist ja tulenevalt sellest üksteisele võlgujäämise ahelreaktsiooni teket majanduses.

Eesti majanduskeskkonna üldisi heakskiidetud suundumusi järgivatel kodanikel on õigustatud ootus majandusliku tuleviku turvalisusele ja ühiskonna positiivse arengu jätkusuutlikkusele. Ühiskond on läbi meedia valdavalt edastanud seisukohti, et kogu toimuv on hea ja pöördumatu ning meie majanduskasv on tingitud jäädavatest ning jätkusuutlikest muudatustest. Kui ühiskond on andnud üksikisikule sellise ühemõttelise signaali, siis peab ühiskond ka kodaniku eest seisma ning lubadused teoks tegema.

Üksiku indiviidi ja ettevõtte tasandil eksisteerib variant võimaliku makseraskuse korral pöörduda spetsialiseeritud teenust pakkuva firma poole, mis seisab võlgnike huvide eest ja tagab kaitse võlausaldajate omavoli korral. Samuti on võimalik osta endale kaitset advokaadibüroodest või tegutsemisjuhiseid spetsialiseerunud eranõustajatelt. Praktika näitab aga seda, et võlakriisi sattunud maksejõuetu kodanik või ettevõte sealt omal jõul tavaliselt välja ei rabele.

Palgareform on võlgnike parim ja ainuvõimalik kaitse riiklikul tasandil
Riik ei saa aga võimaliku võlakriisi teket rahulikult kõrvalt vaadata ja loota, et erasektor oma vahendite ja võimalustega kõik sujuvalt ära lahendab.

Tänaseks on üheselt selge, et meie laenutarbimine ja võlgade teke on läinud igal juhul üle mõistlikkuse piiri ja riiklik sekkumine on hädavajalik ning vältimatu. Parim ja kiireim viis, kuidas riik võlakriisi vältimiseks sekkuda saab, on palgareformi kiire ja täielik elluviimine.

Laenuturu ohtlikul määral pingestatust näitavad ka võlatarbimise tulemusena mõttetuks muutunud hinnad. Hinnakujundus ei oma kohati enam mingisugust sisu – näiteks kinnisvaras.

Arusaadavalt on hinnad kujunenud nõudluse ja pakkumise tasakaalupunktina, kuid katsudes moodsa säästliku ehituskultuuri rakendamise tulemusena loodud elamispinda neutraal-objektiivselt hinnata, on tulemus väga nihkes praegu valitsevatest turuhindadest. Kehtivate turuhindadega ostetakse kinnisvara lihtsalt kas hirmust ilma jääda või ootuses hiljem kellelegi veel suurema hinna eest edasi müüa.

Selge on see, et hinnad üldjuhul langema ei hakka ja võetud võlgu keegi niisama maha kirjutada ei lase. Seega tuleb olukord lahendada kas võlakriisi või palgareformiga. Muid valikuid ei ole. Palgareform on edasiviiv ja kõigile väärtust loov majanduspoliitiline abinõu. Võlakriis oleks aga sammuks tagasi ja paljudele rahalisi haavu lööv.

Inimesed vajavad sisemist enesekindlust. Tänases laenutarbimise ja tõusvate hindade majanduses saavad sisemise enesekindluse anda vaid palgareformist tulenevad jätkusuutlikult tõusvad sissetulekud. Inimesed tahavad, et sarnaselt aastatele 2005 ja 2006 oleksid ka aastad 2007 ja 2008 suure tõusu aastad.

Laenuküte on ennast ammendanud ja teatud ohud tekitanud. Nüüd on vaja majandusele reaalset kütet. Selleks saab olla ainult ja ainult palgareform, millest tulenevad reaalsed inimväärsed palgad. Eesti inimestel on õigustatud ootus, et aastad 2007–2010 parandavad nende elujärge ja annavad reaalse kindlustatuse baasi nii sellele kui ka järgmisele põlvkonnale.

Internetikommentaaridest, rahva hulgas kõneldust ja ka mujalt on selge, et inimesed tahavad elada kohe ja praegu ning kas või korra elus, kui see on ainuke võimalus. Poliitikute roll on sellele soovile vastu tulla niipalju kui võimalik, pidades samas silmas seda, et inimeste tänase elustandardi kiire tõus ei rikuks ära tulevikuperspektiive ega annaks tagasilööke. Siinöeldu saavutamiseks on teada vaid üks võimalus – see on palgareform.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)