Postist, post-ist ja best-ist

Postist, post-ist ja best-ist

 

Eile oli 9. jaanuar, mida minu kooliajal – aga ka palju aastaid hiljem, kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni – nimetati Veriseks pühapäevaks.

Aasta 2007 on üheksa päeva vana. Käimas on selle aasta esimene TÖÖnädal – eelmise nädala neli tööpäeva kulusid ju peamiselt heasoovimisele, aastavahetusepidustustest toibumisele ja üldse uue aastanumbriga harjumisele. Nüüd tundub, et aasta on käivitunud.

Eilehommikustes uudistes rääkis Birute Klaas eesti keele kasutamisest, säilitamisest, õpetamisest. Ta rääkis peamiselt kirjakeele-võtmes. Aga enam kasutame me ju suulist emakeelt.

Ja siin on lood üsna logud

Üleeile hommikul näiteks oli Terevisioonis külaliseks Peeter Jalakas. Jutt käis Von Krahli akadeemia korraldatavast konverentsist postkapitalismi teemadel. Ja siis ma mõtlesingi, et see on nüüd see koht, kus ma peaksin suuliselt sõna võtma, sest kirjapildis on üpris raske sõnadel post ja post- vahet teha. Kuigi, jah… post palatalisatsiooni ehk peenendusega s-tähel tähendab tulpa, telefoniposti, postkontorit, postiljoni; post- ilma palatalisatsioonita on aga ladina keelest pärit eessõna, tähenduses „järgnev, järeltulev, hilis-„ … Näiteks postmodernism või seesama jutuksolev postkapitalism.

Ja nii rääkiski saatejuht ühest ja Peeter Jalakas teisest post’ist. Sama sündroom on ka eestikeelsetel sõnadel põlv, põlvkond ja põlvik. Aga eks neid ole teisigi, kust peenemad nüansid kaovad. Ja üldse on sellest mõttetu rääkida keeleareaalis, kus palatalisatsioon e peenendus üldse puudub – meie siin saartel ütleme ikka tugevalt loll ja tola. Mida ma olengi.
Vahetagem teemat. Teine teema on meil best’ist ehk sellest, mis meie keeli on parim enne, nende keeli aga best before.

Eelmisel teisipäeval, kui olin Kadi raadio jutu rääkinud, läksin poodi. Meie suurde uhkesse Konsumisse, mis tarvitajate ühistule kuulub. Vaatan – ilus soodsa hinnaga ühe-inimese-lihatükk; et aastavahetusest veel kapsaid järel, mõtlesin, et torkan ahju. Kena, maitsestatud, Vastse-Kuuste toode. Noo-jahh… Tulin siis koju, avasin karbikese ja… vastu lõi õrjetu hais. Hakkasin pakendit uurima: tootja oli tootele pannud säilimisaja 5. jaanuar; meie tubli Konsum oli selle juba lihatööstuses vaakumpakendisse pakitud kauba karbikesele usinalt kleepinud uue sildi, millel seisis pakitud 05.01.07 ja kõlblik kuni 06.01.07, kusjuures teinud seda nii osavalt, et mul tegeliku säilimisaja lahtiharutamisega tükk tegemist oli.

Et ma pole oma loomult n.-ö ebameeldivuste allaneelaja, helistasin kohe poodi. Noore häälega, ilmselt juhuslik vastaja vastas süüdimatult, et see 06.01.07. tähendab seda, et ma pean selle liha pärast ostmist 24 tunni jooksul ära tarvitama. Ütlesin, et see on täiesti tarvitamiskõlbmatu ja… sealtpoolt pandi toru ära.

Siis üritasin astuda ühendusse tarbijakaitsega. Ametnikud naersid – kas sa ei teagi, et Hiiumaal pole juba mitu aastat tarbijakaitset!

Viimaks otsustasin astuda ühendusse otse tootjaga, et küsida, kas kellelgi on üldse õigust nende poolt täpselt määratud säilimisaega pikendada. Ja nii ma helistasin Vastse-Kuuste lihatööstusse, kus sain rääkida peatehnoloogi endaga. Tema imestus meie tegutsemise üle oli ülisuur. Loodan väga, et sellest tuli – või on käimas – korralik skandaal.

Miks ma seda väikest olme-värki siin nii tähtsaks teen?

Aga selle pärast, et juhtida meie ja teie ja ka minu kaaskodanike tähelepanu sellele, et me igaüks peaksime iga ebakoha puhul – olgu see, mis valdkonnas või tasemel tahes – suu lahti tegema, aga mitte olnut, juhtunut, nähtut, kogetut vaikselt alla neelama.

Uskuge, kui me palju negatiivset väikeste annustena alla neelame, läheme viimaks ikkagi lõhki. Targem on aur väikeste tortsudena kohe välja lasta.
Ehk nagu ütles Juhan Viiding: PIDEV PISIPUHASTUS HOIAB ÄRA SUURPUHASTUSE VÕIMALUSE IGAVESEKS.

Selleks jõudu!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)