Jüri Tuuliku Ventspilsi vaimustusest, pääsukesest ja teatrist

Jüri Tuuliku Ventspilsi vaimustusest, pääsukesest ja teatrist

 

Viimaste aastatega on Lätimaa sadamalinn Ventspils paljudele saar-
lastele tuttavaks saanud, seda tänu Mõntu – Ventspilsi laevaliinile. Kaunis merelinn kogub üha enam tuntust ka loomeinimeste hulgas. Ventspilsis avatud kirjanike ja tõlkijate loomingulises majas on loomejõudu kogumas käinud juba mitu eestlasest kirjameest. Värskeid Ventspilsi muljeid oli Oma Saare lugejatele nõus vahendama kodusaare kirjanik Jüri Tuulik.

1944. aasta sügisel ei olnud sõrulastel valikut. Kaksikvendadest tulevased kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik said koos sadade saatusekaaslastega tunda Saksamaale küüditamise vintsutusi. Tookord Mõntust sõjapõgenikega väljunud laev sildus esimesena Ventspilsis.

 Rohkem kui kuus aastakümmet hiljem tegi Jüri Tuulik kaasa uue liini avareisi. Nüüd siis avanes kirjamehel, kelle loomingut on üsna palju ka läti keelde tõlgitud, Ventspilsist avaram ülevaade.

Jüri Tuulik: „Mõnevõrra ootamatult sattusin 1944. aasta sügisel samasse linna. Nüüd jalutasin Ventspilsi sadamakail ja mõtisklesin, kus asus see koolimaja, kuhu meid tookord üheks ööks viidi. Seda maja ma kahjuks ei leidnud. Ilmselt seda pole enam.

Enne uue laevaliini avareisi ei osanuks ma kuidagi arvata, et satun kord taas Ventspilsi. Sealses endises raekojas on avatud rahvusvaheline kirjanike ja tõlkijate loominguline maja. Raekojana oli see hoone kasutusel 1858 – 1918. Maja on endise turu ja keskväljaku ääres erakordselt soodsa koha peal. Vastas on kirik, kõrval on linna suur raamatukogu.”

Eesti ja läti kirjanikel on ju ammused sõbralikud suhted. Varem oled sa käinud mitu korda Jurmalas, samasuguses loomingulises majas.
Jah. Seal avanes unikaalne võimalus tutvuda kirjanike ja nende loominguga. Jurmalas oli üks kõige tuntum, kuulsam ja nõutavam loominguline maja. Vabakutselise kirjanikuna jõudsin seal käia kümneid kordi. Võib-olla veerand minu loomingust ongi seal kirjutatud.

Mulle ei sümpatiseerinud mitte ainult kaunis meri ja liivarannad, vaid ka teadmine, et olen kodule äärmiselt ligidal.

Kas just Jurmalas tutvusidki tõlkija ja hilisema diplomaadi Anna Žigurega, kes on sinu loomingut palju lätistanud?

Nõnda see oli. Õigemini hakkas kõik pihta Anna isa Janis Žigursi kaudu. Tema tõlkis minu esimese raamatu läti keelde. ”Meretagused jutud” tõlkis ta läti kura murdesse. Nüüd olin ma Ventspilsis samal keelealal, mida Janis Žigurs toona minu esimeste lugude tõlkimisel kasutas.

Huvitava kokkusattumuse tahtel elas Ventspilsis minu kõrvalnumbris Janis Žigursi eakaaslane, tuntud läti portretist-maalikunstnik ja kirjanik Uldis Zem-
zaris. Tema oli Jurmalas Žigursi pere naaber.

Kas sinu eestlastest kolleegid on Ventspilsi loomingumaja enda jaoks juba avastanud?

Maja avati juuli lõpus. Eesti Kirjanike Liit saatis avamisele Andres Ehini, Sass Henno ja Jan Kausi. See maja hakkas meie kirjanikele kohe meeldima. Andres Ehin viibis terve vahetuse seal juba oktoobris.

Mida sina seal kolme nädala jooksul teha jõudsid?

Mul ei olnudki suurt tahtmist mööda linna kolada. Kui lähed kusagile kaugemale, siis mobiliseerid ennast rohkem laua taha istuma. Tegevus sõltub palju sellestki, millised inimesed sinuga koos majas viibivad.

Ventspilsi maja on suhteliselt väike. Seal on kümme numbrit. Seega üheaegselt saab töötada kümme kirjanikku või tõlkijat. Kõigile kohalolijatele maksab Läti kultuuriministeerium ka stipendiumi.

Palju oleneb sellestki, miskeelseks seltskond kujuneb. Seekord olid seal läti kirjanduse tõlkijad Sergei Moreino ja Vjatšeslav Kuprijanov Moskvast ning selle põlvkonna läti kirjanikud, kes hästi vene keelt räägivad. Meie lävimiskeeleks kujuneski seekord vene keel.

Lätlastest oli kohal juhtiv dramaturg Lelde Stumbre, kes kirjutas seal ühte filmistsenaariumi. Tema viimane romaan oli väga edukas. Siis oli seal veel balti luulepreemia laureaat Peters Bruveris, kes sai Ventspilsis viibides teada, et oli pälvinud ka Läti suurima luulepreemia.

Uldis Zemsaris kirjutas seal oma välissõitude ja kunstnikutöö memuaare. Tema püüdis ka igal võimalikul juhul kõiki majas elavaid inimesi üles joonistada. Oli meile töökuse ja korralikkuse etaloniks. Kui ta varem tõusis, siis oli minulegi herkulopudru valmis teinud.

Kas viisid end ka lähemalt kurssi naaberriigi kirjandusmaastikul toimuvaga?
Praegu ongi ju selline seis, et meil ei ole läti kirjanduse tõlkijaid. Praktiliselt ei tea me praegu läti kirjanduses toimuvast midagi. Uuema põlvkonna luulet ja proosat ei olegi eriti tõlgitud. Õnneks sain nüüdisaja läti kirjandusest üsna palju teada selle maja perenaiselt, kes oli Imants Ziedonise 12-köitelise kogutud teoste toimetaja.

Kui palju jõudsid ise Ventspilsis luua?

Esimest korda uues majas olles kulub mõningane aeg kohanemiseks. Aastakümnete eest käisin ma kümme kuni kaksteist korda järjest talviti Jaltas. Mäletan, et esimestel aastatel ei istunud mulle see mõnus talvine äraolek. Järgmistel aastatel oli seal aga eriti mõnus ja rahulik kirjutada. Kirjutasin seal üsna palju: ühe näidendi, proosateose „Leo” ja mitu kuuldemängu.

Ventspilsiski oli mul kaasas kuuldemängu kirjutamise idee. Kaks aastat pole enam kuuldemängu kirjutanud. Harilikult hakkab mul loominguline seeme idanema kartulivõtu-ajal, aga eelmisel sügisel ei tundnud ma kartulivõtu lõppedeski eriti midagi.

Ent viimastel päevadel kartulipõllul hakkas minu kohal tiirutama pääsuke. Imestasin – kuidas siis niiviisi, mis temast küll saab? Kas tal jätkub jõudu teistele järele lennata? Kartulivõtu lõppedes hakkas Abruka mets ennast nii uhkeks ja kirkaks muutma, oli oktoobri alguse kaunis aeg. Kui ma pärast tööd ühel hommikul paadi peale tõttasin, siis nägin ikka seda pääsukest põllu ja karjamaade kohal lendamas. Võib-olla ta ei adunud veel, mida loodus temalt nõuab. See jäigi minu hinge kraapima. Mõtlesin sellest kuuldemängu kirjutada. Pealkiri oli kohe olemas – „Hiline pääsuke”. Ventspilsis panin mõtted paberile.

Kui peas on tekkinud idee ja sisu, siis laua taha istudes olen juba kindel, et see sisu, emotsioon ja mõte on piisavalt väärt kirja panekuks. Samas usun, et jaksan selle nii kirja panna, et oleks ka esitamisväärne. Nüüd võib käsikiri isegi mitu kuud kohvripõhjas olla. Pärast tahan selle nagu võõraste silmadega üle lugeda, et siis teksti natuke muuta. Arvan, et paari kuu pärast on see mulle endalegi väga huvitav lugemine.

Nüüd, kui sul on aega olnud Lätis viibimist meenutada, kas ihkad sinna ka tagasi?

Nüüd on tekkinud sinna minekuks lausa konkurents. Paljud tahavad ju pääseda. Tuleb olla isegi järjekorras. Tean, et Andres Ehin tahab sinna taas minna augustis. Võib-olla õnnestub mul samal ajal sõita. Ta on minu hea kolleeg ja kursusekaaslane, samal ajal ka malesõber. Teinekord on hea pärast kirjutamist kellegagi emakeeles rääkida ja kas-või malet mängida.

Viimsed aastad on sinu loometöös olnud väga viljakad. Oled võitnud mitu preemiat, ilmunud on mitu raamatut. Kuidas edasi läheb?

Läheb vastavalt sellele, kuidas hing ja ihu vastu peavad. Ei ole enam sellist meeletut auahnust. Kirjanikule on ju vajalik näidata, et ta ei ole üksnes kirjanik, vaid väga hea kirjanik. Iga kirjanik soovib, et rahvas teda loeb ja kiidab.

Selle üle sinul küll kurta ei maksa.

Ei tea. Neid komponente on niivõrd palju, millest kõik sõltub. Lev Tolstoi oli 73, kui „Anna Karenina” kirjutas. Nõnda siis jääb mul tippajani üsna mitu aastat. Olen veel jätkusuutlik.

Aega on üksjagu ka uue kartulivõtmiseni, millal tajud endas loomingulist jõudu. Enne tuleb kevadel mugulad mulda panna.

Õiget talve pole olnudki. Oma Tuulte Roosi korteriaknast välja vaadates näed vihmast halli taevast, ilm on rõske ja udune. Kuidas see mõjub?
Ma ei ole ergu ilma inimene. Pigem püsivalt sellise niiske ja uduse ilma inimene. Hästi mõjub mulle aprillikuu udune ja niiske jäämineku-aeg. Väga erutab mind randade ärkamine – kui randa tulevad nii linnud kui kalurid. Vanasti elavnes külades elu siis otse märgatavalt.
Teine selline müstiline aeg on augustis. See on räime võrgupüügiaeg.
Sel aastal tahan ka uue novellikogu kokku panna. Pealkiri on mul juba olemasolevast novellist „Inimeste vahel on räime ja angerjat”.

See on ju auhinna võitnud novell.

Mälgu novellivõistluse võitis see küll. Küll ma selle kogu ka kokku saan.

Möödunud aastal võtsid vastu Lutsu preemia. Palamusel käisid nüüdki, kui seal tähistati Oskar Lutsu 120. sünniaastapäeva.

Sinna kutsuti ka kuus Lutsu preemia laureaati. Kõigil paluti kohapeal üks humoresk kirjutada. Mina ei olnud seekord valmis ja loobusin. Korraldajad mõistsid seda. Minu kolleegid said aga sellega suurepäraselt hakkama. Tuleb välja, et ka kiiret tellimustööd on võimalik väga kvaliteetselt teha.

Üldiselt oli tegemist ju väga suurte professionaalidega nagu Andrus Kivirähk, Toomas Kall, Vladislav Koržets, Priit Aimla ja Veiko Märka.
Palamusel kõneles väga ilusasti ka Maalehe peatoimetaja Peeter Ernits, kes väitis, et muuseumidel on kultuurielus küllaltki tähtis koht. Ta kutsus inimesi üles uusi muuseume looma.

Ütlesin talle siis, et sooviksime ka Abrukal teha Tuulikute muuseumi, aga meil on selline häbelik palve, et esialgu kui selle populaarsus on väike, kas võiksime nime laenata siit ja nimetada seda Oskar Lutsu nimeliseks Tuulikute muuseumiks. Nad ei olnud väga nõus minu ettepanekuga.

Abruka muuseumiselts ju tegutseb. Kas Tuulikute muuseumist saab Abruka muuseumi konkurent?

Oh ei-ei. Aitab Abruka muuseumist küll. Ei hakka me mingit Tuulikute muuseumi tegema. Arvan, et Tuulikute muuseumi asendavad need raamatud, mis me kirjutanud oleme.

Kirjanike ja lugejate kohtumised toimuvad jätkuvalt tihti?

Ikka kutsutakse. Eelmisel aastal käisin lugejatega kohtumas Mustjala raamatukogus. Kuu aja pärast algavad Juhan Smuuli juubelipäevad. Siis lähen Muhusse esinema ja ka Saaremaa ühisgümnaasiumisse on kutsutud. Tähelepanu ja rakendatus on täiesti normaalne.

Ma ei tea, kas keegi teine on elus nii teinud nagu mina. Olen üht sinu kirjutatud kuuldemängutegelast mänginud teatrilaval. Toivo Köster lavastas kunagi kuuldemängu „Kui kukub kägu” Saaremaa Rahvateatris. Kehastasin seal Vidrikut. Nüüd oled jälle Saaremaa Rahvateatrile kirjutanud.

„Abruka aeg” esietendub 3. veebruaril, Saaremaa Rahvateatri aastapäeval. See on niinimetatud täismetraažiline näidend. Olin eelmisel aastal sellega natuke hädas, sest pole paarkümmend aastat pikki näidendeid kirjutanud. Kirjutasin proosat ja tegin mitukümmend kuuldemängu. Kartsin, kas saangi suure näidendiga hakkama.

Olin aga teatrile lubanud. Nüüd siis on proovid poolteist kuud käinud. Neid vaadates on mul väga hea meel, et selle näidendiga maha sain. Hea meel on mul ka selle üle, et teater sai sellise tööka ja andeka lavastaja nagu Aleksander Eelmaa. Teda aitab Garmen Tabor. Olen otse suure huviga käinud vaatamas, mida lavastaja näidendist leiab, mida see tekst võimaldab teha. Väga elamuslikud õhtud on olnud jälgida proove. Olengi juba esietenduse ootel.

Oled ju ka varem Abrukast näidendeid kirjutanud: „Pulmad Abruka moodi”, „Abruka lood Abrukal” jm. Räägi nüüd uue näidendi sisust.

See näitab Abruka elu uuest vaatenurgast. Vahest on see ka natuke tõsisem lugu ja käsitleb pikemat ajavahemikku. Näidendi tegevus toimub mere ja taeva vahel, Kuressaare ja Abruka vahel aastatel 1949 – 2007.

Peategelaseks on aegumatu Abruka postimees, kes aastasadu saarele posti vedanud. Postiga käib kaasas aeg ja aja tunnetus, käivad inimesed. Vaatajale avaneb kaleidoskoopiline piltide seeria elust, saare inimestest ja Abruka oma saatusest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)