Maavillased tervitused Muhusse Saaremaalt! (3)

Maavillased tervitused Muhusse Saaremaalt!

 

Pean alustuseks tunnistama, et minule meeldib väga praamiga sõita.
Kohe väikesest peale on meeldinud. Armastan hullult merd.

Isegi sadamas oodata pole mulle vastik. Õnneks pole mul tänaseni väga regulaarselt ja tihti mandrile sõita vaja olnud, nii ei ole ma praamisabades ootamisest erilist psühhotraumat saanud. Mäletan lapsepõlve pikkadest praamiootamistest hoopis mõnusaid hetki.

Kuidas meid õega pärast koolivaheaega või mõnel nädalavahetusel Tallinnasse tagasi kooli viidi ning ema tillukeses kartulitest ja marineeritud kala purkidest pungil sapakas (mäletate, nõukogudeaegne automark Zaporožets) vastavalt aastaajale siis kas haugimarja, soolasiia või kuuseriisikatega võileibu tegi. Pühapäeval avatud söögikohta või kauplust võis sel ajal näha vaid Soome telekas. Kuivastu sadama ümbrus tundus võõras, aga samas ometi põnev.

Kahjuks passisid sadamas pilusilmsed Vene sõdurid, vahel uurisid nad peale isa ja ema dokumentide ka auto pakiruumi ning piilusid tagaistme alla. See ja okastraat rannas on mu mälestustes ainuke ebameeldiv asi.
Nüüd viimase vana-aastaõhtu aegu juhtusin oma lastega praami ootamise aega veetma Muhu ainsas sadamakõrtsis Mehed Ei Nuta.

Lahke teenindus ja kena toit, wifi levi oli nõrgavõitu, aga see polnudki nii tähtis – tõstsin silmad ekraanilt, sest lapsed sikutasid jopest ja juhtisid tähelepanu toatuhvlites onule. Parasjagu oli sussides mehemürakas pöördunud oma laua tagant ühe järjekorras seisva kliendi poole. Kõval häälel kõnetas ta pisut imestunud järjekorras seisjat kui Pin Laadenit ja uuris, kas ta ikka eesti keelt üldse oskab? Küsitletaval oli naljasoont ja suurt ta tülitamist pahaks ei pannudki, tekkis lausa vaimukas vestlus Pin Laadeni teemal.

Jäin lauda, kus arvatavalt muhu mehed vägijooke tarbisid, tähelepanelikumalt silmitsema. Küllalt lärmakad tegelased: üks toasussides, teised mingites spordijalatsites, seljas ripakil välismaised reklaamjoped. Väljanägemiselt nagu mingid Lasnamäe prükkarid…
Üks meestest rääkis mõnusat muhu keelt. Jäin mõtlema, kui palju annaks sadamakõrtsi ilmele juurde, kui need mehed Muhu vattides ja näiteks kalamehesaabastes oleksid, tormikuued, mille õige nimigi mul meelde ei tule, nagisse visatud…

Koguni nende purjakil oleku andestaksin siis, mõtlesin. Ja ma ei usu, et ma selline ainuke romantikust praamiootaja olen. Jah, kõrts võiks lausa “korraliku rannamehe moodi” kohalikud kunded sisse sööta. Oleks võõrastel ka huvitavam ja kultuurilisem aega viita. Hea mainekujundusega, millist saarlastel polegi ja mis maanteeäärsetelt reklaamidelt ning stiilsetelt Muhu kodulehtedelt näha, sobiks nostalgilise klientuuriga sadamakõrts kenasti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)