Kas meile tuntud Lääne ühiskonna lõpp? (2)

Kas meile tuntud Lääne ühiskonna lõpp?

 

Miski siin maises ilmas pole igavene. Nii põrkab ka iga ajaloo vältel kujunenud poliitiline ja majanduslik süsteem varem või hiljem kokku väljakutsega vastata küsimusele, millele ta tegelikult tänu oma olemusele vastust anda ei suuda. Kui selline olukord tekib, tähendab see, et kätte on saabunud selle ühiskonna lõpu algus.

Senise ajaloo jooksul kuulub maailma kõige edukama valitsemissüsteemi tiitel Hiina impeeriumile, kus valitsemise ja võimu teostamise aluseks olid konfutsianismi (Hiina filosoofi Kong Fuzi nimest) põhimõtted. See poliitiline süsteem eksisteeris ja toimis üsna edukalt ligi 2000 aastat.

Hiina impeeriumi valitsemissüsteemi alustugedeks olid stabiilsuse, järjepidevuse ning katkematuse väärtused. Kuid just nendest väärtustest kramplikult kinnihoidmine tingis selle, et ta kaotas XIX sajandil alanud olelusvõitluse Lääne imperialistliku kapitalismiga. Lääne poliitilise süsteemi väärtused olid täielikult vastupidised – see süsteem toetus dünamismi ja leidlikkuse põhimõtetele.

Kliima kui väljakutse Lääne ühiskonnale
Hiljuti avaldas Ameerika ajaleht International Herald Tribune artikli, milles väidetakse, et tänapäeval seisab Lääne tsivilisatsioon sama olukorra ees, kuhu umbes kaks sajandit tagasi oli sattunud Hiina ühiskond. Ajaleht kirjutas: lähitulevikus kujuneb turumajandusele ja sellega tihedalt seotud Lääne tüüpi demokraatiale tõsiseks eksistentsiaalseks väljakutseks globaalse kliima soojenemine.

Sellise järelduse aluseks on möödunud aasta sügisel avalikustatud nn Sterni raport – tegemist on söör Nicholas Sterni juhtimisel tegutsenud komisjoni raportiga, milles väidetakse, et globaalse kliima muutumine on turumajanduse ja sellega seotud poliitilise süsteemi „kõige suurem ja laiaulatuslikum ebaõnnestumine ajaloos” (the greatest and widest-ranging market fai-lure ever seen).

Ajaleht jätkab: küsimus, mis Lääne ühiskonna ees praegu seisab, puudutab eelkõige seda, kas kapitalism ja demokraatia on võimelised Sterni soovitusi järgima. Et seda teha, oleks vaja majandusellu ja ühiskondlikku käitumisse sisse viia teatud korrektiivid – need aitaksid pehmendada kliima muudatustest tingitud katastroofilisi tagajärgi.

Kui aga kaasaegne Lääne tüüpi demokraatia seda teha ei suuda, siis võib järeldada: see ühiskondlik süsteem on ohjeldamatust tarbimismaaniast suures sõltuvuses ja pole oma sellise olemuse tõttu võimeline nõudma ohverdust ei ühiskonna eliidilt ega ka kogu ülejäänud elanikkonnalt.

Demokraatia väärtused ajaloo prügikasti?

Kui tõeks osutub viimane arengustsenaarium, see tähendab, kui kaasaegne turumajanduslik demokraatia pole võimeline oma tarbimisiha ohjeldama, siis kannatab hukatuslike kliimamuutuste tagajärjel kogu maailm.

Sündmuste sellise arengu korral võib aga juhtuda, et tulevased põlvkonnad hülgavad kõik need väärtused, mille eest Lääs praegu nii väga võitleb. Võib juhtuda, et meie järeltulijad kuulutavad kapitalistliku demokraatia kui ühiskondliku süsteemi mõttetuks, sest ühiskond ei ole võimeline kaitsma inimese põhilisi huve.

Üks Sterni raportis sisalduv prognoos väidab, et juhul kui kaasaegne ühiskond kliimamuutuste tagajärgede pehmendamiseks kohe midagi ette ei võta, väheneb globaalne SKT sajandi lõpuks umbes 20% võrra. See aga tähendab, et puhkeb sellise ulatusega majanduskriis, mis viimati leidis aset XX sajandi 1930. aastate alguses.

Kuid nagu me nüüd tagantjärele teame, ei puudutanud see kriis ainuüksi majandust. Paljudes Euroopa ja Ladina-Ameerika riikides ning Jaapanis hukkus just selle majanduskriisi tagajärjel demokraatia ning asemele tulid autoritaarsed režiimid.

Ökoloogilised tagajärjed

Nicholas Sterni juhitud komisjoni koostatud raportist võib veel lugeda, et kui kaasaegne ühiskond end nn kasvuhoonegaaside küsimuses ka lähitulevikus endistviisi üleval peab, ei lase katastroofilised tagajärjed end kaua oodata. Üleujutused, põuad ja näljahädad hävitavad maailma vaesemad riigid juba palju varem, kui me seda ehk arvata oskame.

Aafrikas, täpsemalt Somaalias võib kõike seda juba täheldada. Kui Sterni komisjoni hinnangud on õiged, siis võivad globaalsed kliimamuutused 2050. aastaks maakaardilt pühkida sellised riigid nagu Pakistan ja Bangladesh. Hävinevad aga need riigid, siis võib oletada, et puutumata ei jää ka India ega teised selle regiooni maad.

Ajaleht International Herald Tribune kirjutab, et kõigi nende katastroofide taustal tunduvad tühistena mitte ainult tänane võitlus terrorismiohu vastu, vaid ka kogu Lääne maailma ja tema üksikute esindajate (näiteks
George Sorosi) tegevus, mis on suunatud demokraatlike väärtuste levitamisele ja kaitsmisele. Samamoodi mõttetud on ka täna tehtavad pingutused vaesuse vähendamiseks ja tervishoiusüsteemi parandamiseks maailmas.

Sterni ettekandes on veel öeldud, et kui maailma rikkamad ja demokraatlikumad riigid juba täna oma halbu kombeid (loe: ohjeldamatut tarbimismaaniat) maha ei jäta ja jätkavad vanaviisi elamist, siis võib globaalne temperatuur tõusta juba lähitulevikus keskmiselt viie kraadi võrra. See aga põhjustab polaaraladel jäämassiivi sulamise, mille tagajärjel tõuseb mereveetase maailmas umbes 25 meetri võrra.

Ja nagu USA endine asepresident Al Gore oma läinud aasta maikuus linastunud filmis „Ebamugav tõde” (An Inconvenient Truth) kujundlikult näitab, toob see kõik endaga kaasa mitme suurlinna uppumise. Elanikkonna migratsioon, mis selle kõigega kaasneb, võib aga võtta sellise ulatuse, et kaasaja Lääne tsivilisatsioonile saabubki lõpp.
Demokraatia abitus

Kui kõik need Sterni komisjoni raportis ära toodud prognoosid tõepoolest täituvad, siis – sellise küsimuse esitab International Herald Tribune oma juhtkirjas – mida hakkavad meie järeltulijad peale poliitilise kultuuriga, mis pöörab suurt tähelepanu näiteks spordile, vaba aja veetmise võimalustele ja võitlusele mingi ebamäärase terrorismiohu vastu, samas aga jätab tähelepanuta tema oma eksistentsi ähvardavad ohud?

Lääne turumajanduslik demokraatia ja eriti selle ameerikalik erivorm tugineb veendumusele, et ta kujutab endast igavest väärtust kogu inimkonna jaoks. Nii näiteks on Ameerika Ühendriikide riigivapi tagaküljel äärmiselt väljakutsuvad ja pretensioonikad sõnad: Novus Ordo Seclorum (vabas tõlkes: kõigi aegade uus kord).

Praegu aga võib täheldada vastupidist: turumajanduslik demokraatia vastab vaid tänapäeva põlvkonna äärmiselt lühiajalistele ja väga egoistlikele huvidele, mis lähtuvad põhimõttest „après nous, le déluge!” (Louis XV armukesele Madame de Pompadourile omistatud väljend “pärast meid tulgu või veeuputus”).

Kui kaasaja põlvkond oma käitumisvigu ei mõista, siis võib juhtuda, et turumajanduslik kapitalism ja sellega seotud demokraatia muutuvad ajaloopärandiks veel palju kiiremini, kui juhtus konfutsianismile toetunud Hiina ühiskondliku süsteemiga. Ja muutuvad õigustatult, kirjutab Ameerika ajaleht International Herald Tribune oma juhtkirjas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)