Kuulsad ja kummalised

Filosoof Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (1889–1951) ja tema kolleeg ootasid Cambridge´i vaksalis rongi. Vesteldes sattusid mehed nii hoogu, et ei märganud, kuidas rong ette sõitis. Järsku nägi Wittgenstein, et rong hakkab juba liikuma. Filosoof pistis jooksu ja tal õnnestuski rongile hüpata. Tema kannul jooksnud kolleeg jäi aga rongist maha. Mehe tusast nägu märgates ütles keegi noormees talle lohutuseks: ”Härra, ärge muretsege, kohe tuleb järgmine.” “Te ei saanud minust aru! See mees, kes ära sõitis, tuli mind saatma,” kurtis Wittgensteini kolleeg.

Theodor Ludwig Wilhelm Bischoff (1807 – 1882) oli 19. sajandi lõpu üks mainekamaid teadlasi anatoomia vallas. Üks tema teaduslikke harrastusi oli inimese aju kaalumine. Kolm aastat väldanud uuringute läbi jõudis ta järeldusele, et keskmine meheaju kaalub 1350 grammi ja keskmine naiseaju 1250 grammi. Sellest lähtudes väitis ta kogu oma elu, et mees on naisest targem.

Bischoff oli nii pühendunud teadusele, et pärandas oma aju pärast surma meditsiinile, täiendamaks omaenese loodud teaduslikku kollektsiooni. Hilisemad mõõtmised näitasid, et Bischoffi aju kaalus vaid 1245 grammi – seega vähem kui keskmise naise oma.

Saksa matemaatik David Hilbert (elas aastatel 1862-1943) võõrustas kord oma kodus noort teadurit, kes oli äsja alustanud õpetamist Göttingeni ülikoolis. End esitlenud, võttis noormees kübara peast ja Hilbert pakkus talle istet. Mehed vestlesid mõne minuti, kuid Hilbert tundus väga hajevil olevat, kuna mõtles keerulisele matemaatilisele probleemile. Äkki haaras ta külalise kaabu, jättis temaga hüvasti ja sammus uksest välja.

Ükskord lennunduse algaastatel kutsuti matemaatik David Hilbert Londonisse esinema teaduskonverentsil. Ettekande teema sai ta ise vabalt valida. Hilbert oli nõus ja pealkirjastas oma ettekande: „Viimane Fermat teoreemi tõestus”.

Konverentsipäev jõudis kätte, Hilbert oli kohal ja esitas suurepärase ettekande. Aga sellel polnud mingit pistmist varem väljakuulutatud teemaga. Kui tema käest küsiti, miks ta siis lubas kõnelda millestki muust, vastas Hilbert: „See pealkiri oli mõeldud selleks puhuks, kui lennuk oleks alla kukkunud ja see reis oleks jäänud minu viimaseks teekonnaks.”

Inglise filosoof, loogik ja matemaatik Bertrand Arthur William Russell (1872-1970) armastas sageli seada kahtluse alla käibetõed nagu: kui vihma sajab, siis on tänav märg. Kord ütles ta ühes seltskonnas: „Kui väide on vale, võib jõuda mistahes järeldusele.” Keegi, kes seda kuulis, katkestas teda: „Kas te tahate öelda, et kui 2+2=5, siis saab sellest tuletada, et teie olete Rooma paavst?”

Russel vastas sellele jaatavalt ja selgitas: „Kui eeldada, et 2+2=5, saab sellest tuletada järgmist: Kui lahutada võrrandi kummagi poolelt arv 2, saame 2=3. Kui me nüüd lahutame võrrandi mõlema poole pealt arvu 1, saame 2=1. Kuna mina ja Rooma paavst oleme kaks isikut, ja 2=1, siis paavst ja mina oleme üks. Ja sel juhul olengi mina paavst.”

Matemaatik Dirichet, kes elas aastatel 1805-1859, ei pidanud lugu kirjade kirjutamisest. Üks vähestest, mille ta saatis oma ämmale esikpoja sündimise puhul, kõlas järgmiselt: 2+1=3.

Kogunud ja hispaania
keelest tõlkinud
Loreida Kremm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)