Kas kultuur suudab rahvast koos hoida?

Kas kultuur suudab rahvast koos hoida?

 

Esimene pilt. Ma seisan isa kõrval. Teisel pool mind seisab üks võõras tädi. Tema kõrval veel üks tädi ja tema kõrval veel keegi. Meid on päris palju ja… me hoiame kätest kinni. Pikas reas. Rivi lõppu pole näha.

Teine pilt. Väljas on mingi mürin, tugevam ja intensiivsem kui automürin, ent siiski masina hääl. Ei ole sellist häält varem kuulnud. Vaatan emale mureliku näoga otsa ja küsin: „Kas nüüd tuleb sõda?” „Ei tea, mitte keegi ei tea, mis saab!” vastab ema. Akna taga mürisevad tankid Tallinna poole.

Kolmas pilt. Otsin kilekoti põhjast üles medaljoni, mille suveniiriks koju kaasa olin ostnud ja püüan leida massi seast esimesest reast hallipäist lehvivate juustega meest. Lähen tema juurde ja küsin, kas ta annab mulle autogrammi. Jah, ta on nõus.

Aga mul pole pastakat. Maestro kõrval istuv proua annab pastaka. Nii kirjutab Gustav Ernesaks mulle oma autogrammi. Küsib veel, kas teiste allkirju ka kogun? Muidugi, ja ulatan medaljoni uljalt proua Ernesaksale. Lisaks küsin veel ühe härra autogrammi, tema on välismaalane. Nii viin koju kolme autogrammiga medaljoni 1990. aasta laulupeost.

On 2007. aasta jaanuar, istun kodus ja püüan koguda meenutusi läbielatust. Nähtust. Hetk tagasi jooksis silme eest läbi minu elu ajalugu. Ka minu aja ajalugu. Kõigi eestlaste elu ajalugu. Vaatasin filmi „Laulev revolutsioon” („Singing Revolution”). Hing läbielatust kurblik, õnnelik, valulik, vaba… Tahaks rääkida ja tahaks vaikida. Tahaks laulda. Tahaks tantsida. Tahaks üksi olla. Natukene. Kurb olla. Ja mõelda.

Ma ei tea, miks on eestlaseks olemine nii magushapu. Ei saa öelda uhkelt ja vabalt: ma olen eestlane. See ei kõla. See on justkui ülepaisutatud paatos, mis kõrvalseisjale jätab mulje, et eestlaseks olemine on midagi ülevat. See pole, nagu ameeriklased ütlevad „I Love New York” või lihtsalt „Love You, America”. Neil tuleb see lihtsalt, vabalt. Meil aga…

Vaid rahvas, kes võitleb vabaduse eest, on seda vabadust väärt, isegi kui see võitlus kaotatakse. (M. Laar)

Õnneks pole see alati nii olnud. Alles möödunud kümnendi alguses oli kõik veel teisiti. Koolis ei pidanud ühtäkki enam kandma koolivormi, kodus panime televiisori kõrvale miniatuurse sini-must-valge.

See tekitas hea tunde. Ühtekuuluvustunde. Vabaduse tunde. Täna aga enam ei mõtle sellele. See on saanud enesestmõistetavaks, elu loomulikuks osaks. Miks seda enam eksponeerida, miks sellest rääkida? Ja lapsed õpivad koolis ajalugu…

Ei oska teisiti kirjeldada neid tundeid, mis tekivad, vaadates filmi „Laulev revolutsioon”. Ei möödu vist viit minutitki filmi vaatamise jooksul, mil kananahk ei tuleks ihule või sees ei oleks ängistavat tunnet, mõeldes meie ajaloole. Sest meie, eestlased, oleme sellega kõik seotud.

Lähedalt. Hingega. Mis sellest, et on terve hulk neid, kes ei osalenud Balti ketis, kes pole iial käinud laulupeol, tantsupeol, meil siiski on midagi ühist. Meid ühendab muusika, mis on meie sees. Lauluviisid, mida laulsid me esivanemad, laulud, mida me laulame tänapäeval… Jah, muidugi on laulud muutunud, kaasajal on viisid teised, aga see, et me kanname endas muusikat, on eriline.

Olen elanud oma pea põlvkonna pikkuse elu jooksul vähemalt viies erinevas riigis rohkem kui paar nädalat ja ei tea ühtegi teist sellist rahvust, kes oleks nii musikaalne, kes nii väga hoiaks muusikat hinges. Vahel on mul tunne, et meil kõigil on laulda oma laul…

Et pole mitte üksnes nii, et meil igaühel on oma elu, vaid et see elu ongi üks laul. Kellel popplaul, kellel rahvalaul, kellel jazz, kellel disko või räpp. Igaühel oma viis. Ja see teebki meist laulurahva. Paneb korra viie aasta tagant ühel häälel ennast kui ühe mehena tundma. Sest seal saavad need laulud kokku. Just nagu esivanemate aegu. Tulid mulgid, tulid setud, tulid saarlased ja laulsid ühte laulu…

Eesti muinasjuttude kangelased pole rüütlid, kes tapavad lohesid. Nende sangar on vana rehepapp, kes istub tule ees, ootab ja vaatab ning tegutseb alles siis, kui õige aeg on käes. („Singing Revolution”)

Pole piisavalt sõnu, et kirjeldada seda tänu, mis valdas mind pärast filmi vaatamist. Tükk aega silmitsesin tummalt ekraani ja mõtlesin, kas tõesti on võimalik, et keegi on millegi nii suurega hakkama saanud. Film ei räägi ju ainult laulupidudest. Film toob silme ette kogu viimaste sajandite eestlaste elu. „Laulev revolutsioon” on tehtud sellise armastuse ja hingega, et see matab.

Pole siis ime, et filmi esilinastuse järgselt publikumi seas nii mõnelgi nutuvõru suu ümber oli. Neid saab olema veelgi. Ka minul olid pisarad silmis. Kurbusest, õnnest, soojusest! Kuidas suutsid inimesed, kelle esiisad pärit küll Eestist, ent ise siin üldse mitte elanuna teha valmis sellise filmi? Kas tõesti näeb inimene väljastpoolt meid paremini kui me ise?

Pilt ühest päevast. On tudengite kevadpäevad Tartus. Ma olen teisel kursusel ja oma saarlastest sõpradega Kassitoomel. Üks hiidlane on ka meie seas. Kohe-kohe kuulutatakse välja tudengipäevade lõpp. Rahvas veel tantsib. Meie läheme ka tantsima.

Ühtäkki aga on vaikus. Pidu läbi. Rahvas nuriseb ja ei taha ära minna. Ilutulestikule ent järgneb mingi rütm. Justkui mängiks keegi trumme. Poloneesi. Tuttav! Äkitselt võib märgata, kuidas tudengid üksteisel käest kinni võtavad ja samm sammult taganedes järjest suuremat ringi moodustavad.

Kui oleme jõudnud Kassitoome ülemise servani, on ring nii suur, et selles võib näha vähemalt mitusada tudengit. Ja Tõnis ja meie laulame… „Koit, kuninglik koit, valguse võit…” On aasta 2000.

Milline reklaam Eestile! Ja milline antireklaam oli alles hiljuti kinodesse jõudnud film „Borat” ühele teisele Nõukogude Liidu ikkest pääsenud riigile. Kaks äärmuslikku vastandit. Mõlemad tehtud ameeriklaste poolt. Ometi reklaamime endid ise.

Oleme selle filmi peategelased. Filmi, mis pole väljamõeldis. „Meid on nii vähe, et me peame seda rõhutama, et me oleme olemas,” ütleb filmis Venno Laul. Ja õigus ta on – mis võikski meid paremini maailmale tutvustada kui meie oma hääl, meie muusika!

Kõige rohkem tahaks aga teada – just nagu ka filmitegijad –, mida arvavad filmist need, kes sel ajal alles sündisid. Teie, kes pole iial pidanud saia järjekorras seisma, talongide eest seepi või pesupulbrit ostma. Pole kommipoest saanud peotäit hernekomme ega ostnud tänavanurgal putkast mineraalvett.

See vahe on minu ja teie vahel vaid paar aastat, aga mulle tundub, et see vahe on üüratu. Kui tähtis on teile see aeg? Kas see ongi ajalugu või on see põhjus, miks me elame vabas Eestis? Põhjus, miks praegu on meil hea ja mured hoopis teistsugused? Kas kultuur on oluline? Kas kultuur suudab rahvast koos hoida?

Veel üks pilt. Ma laulan ja minu ümber on palju-palju rahvast. Millegipärast, eneselegi mõistetamatul põhjusel valguvad silmist põsele pisarad. Mis see on? Miks ma kurvastan? Ei, need pole kurbuse pisarad – need on rõõmupärlid. Eestimaa on vaba!

Ilus, ilus, ilus on maa… ilus on maa, mida armastan!

„Laulev revolutsioon” – Eesti iseseisvumise lugu
Režissöörid/produtsendid: Maureen Castle Tusty, James Tusty
Kaasprodutsendid: Piret Tibbo-Hudgins, Artur Talvik, Bestor Cram
Operaatorid: Miguelangel Aponte-Rios, Jeremy Leach
Monteerija: Michael Majaros
Muusika: John Kusiak
Filmi pikkus: 92 minutit
Film on inglise keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega
www.singingrevolution.com
www.allfilm.ee

„Singing Revolution” esilinastus 10. Pimedate Ööde Filmifestivalil 1. detsembril 2006.
Alates 19. jaanuarist linastub film paljudes Eestimaa kinodes ja kultuurimajades.
Saaremaal on „Laulvat revolutsiooni” võimalik näha Kuressaare Linnateatris alates 20. jaanuarist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)