Abruka lood

Abruka lood

 

Mul on rõõm teatada, et Abrukal on kõik korras: inimesed on terved, saare koordinaadid tormituultele ja tõusuvetele vaatamata endised. Kui merede valitseja lubab, teeb liinilaev Heili mõne graafikujärgse reisi, et saareelanik saaks oma varusid täiendada ja ametiasutusi külastada.

Saarel elades õpid hindama seda, mida tavainimene loomulikuks peab. Piisab sellest, kui õnnestub viimaks oma tellitud postisaadetiste ja ajalehtedega kohtuda, siis on rõõmu küllaga ja tegevust jagub kohe pikemaks ajaks. Kui ikka nädal või kaks pole teisi nähtud, on uudistamist kuhjaga.

Reedel lugesin enda omad kokku, sain 26 erinevat ajalehte-ajakirja, lisaks veel põhilehtedega kaasas käivad nädalalõpud, telenädalad, igasugu „ekstrad” ja muud lisad, reklaamist rääkimata. Sekka veel mõni ametlik kiri ja teatis ning postipoisi paun ongi pilgeni täis, palka või isiklik postiljon.

Iseasi on muidugi lehe tellimise mõttekus ja väikesaare elaniku võrdsuse printsiip ülejäänud kodanikkonnaga võrreldes. See on ilmselt pähkel, mida poliitilise tahteta katki ei hammusta. Võib ju väita, et meri ja loodusjõud ja mida veel. Muidugi on see nii, aga mis takistaks luua püsiasustusega väikesaartele riigi poolt doteeritud interneti püsiühendust?

Muu maailmaga ühenduse pidamise haavatavust arvestades võiks riik küll seni, kuni ta ei leia oma aina paremini täituvast kassast vahendeid uue, merekindla aluse muretsemiseks, välja ehitada ja doteerida interneti püsiühendust.

Kujutan ette, kuidas nüüd vastavad ametnikud, kes kogemata ennast lehte lugema on unustanud, tagajalgadele tõusevad: „Teil Abrukal on ju avatud internetipunkt!” Tõsi see ju on, aga paraku asub see sadamas ja on avatud siis, kui raamatukoguhoidja saarel viibib – kui sa just muidugi pole endale omavoliliselt isiklikku võtit hankinud.

Aga praegu on aasta 2007. Kujuta siis endale ette, hea inimene, olukorda, kus keset küla on ainult üks kaasaegne sidepidamise vahend ja kõik ümbruskonna elanikud käivad seal oma ameti- ja isiklikke asju ajamas. Oleme otsekui neegrisuguharu keset džunglit, tee lõket ja põrista trumme. No jah, eks ta üks kõhurääkimine ole, kes mind ikka kuulda võtab ja ega ma pretendeerigi maailmaparandaja tiitlile, jäägu see teiste teha.

Lihtsalt sai hingelt ära räägitud ja teate, kohe palju huvitavam on vanu ajalehti lugeda.

Pärast möödunud nädala alguse tormi tegin saarele tiiru peale, veendumaks, ega teedele puid ole langenud või tormituultest muud häda sündinud. Midagi märkimisväärset ei näinud, ainult mõni põlispuu riigimetsas oli juured taeva poole tõstnud.

See aga käib asja juurde. Abruka lõunatipu tuulepoolsele küljele olid tormituuled lainete abiga kuhjanud adruvalle, millel siin-seal aakrikuks sees mõni lauajupp, kaubaalus või miskit muud, mida meri randa kannab. Selline retk mereranda tormi järel on põnev ja hingekosutav ning mis peamine, vajalik – veendumaks, et randa pole tormiga reostust tekkinud.

Oma lapseeast mäletan naabrimeest Joosepit, kes alati pärast tormi rannas luusis ja aakrikku korjas, saades sel kombel arvestatavat lisa küttetagavaradele, rääkimata muust põnevast, millega meri õnnistas. Rannarahvas võiks jutustada ilmselt uskumatuna tunduvaid lugusid kõigest sellest, mida meri kaldale toob, eriti pärast tormi.

Siinkohal on sobiv võimalus ära rääkida üks asi, mis paljudele on huvi pakkunud. Suvel, kui saarel külalisi palju, tuleb pidevalt vastata küsimusele: „Mida te talvel siin Abrukal teete?” Jutt järgmine. Kui on krõbe talv, siis on asi lihtne: nii kui jää vähegi kannab, hakkame linnamehi lumehangedest ja kraavidest välja tõukama ning põhitööst vabal ajal käime jää peal hülgepoegade sündimise juures ämmaemandateks.

Vahetustega, üksi ei jõua, kiireks läheb. Aga kui on selline külmavaene talv nagu tänavu, siis on asi päris hull. Kuna nüüdsel ajal käib torm tormi kannul, siis pole muud teha, kui vea aga aakrikku kaldale ja sealt koju. Vanasti, kui elu vaesem, oli inimesel aega ikka merekaldal üle vaadata, mis vajalik ja väärtuslik.

Nüüd aga, kus rikkus inimestel ustest ja akendest sisse marsib ja konkurents kõikjal au sees, pole rannas aeg raiskamiseks. Muudkui vea aga vara kähku koju, küll naised ja lapsed seal terad sõkaldest eraldavad. Sinna see aeg meil kulub ja sealt see rikkus tuleb. Nii saabki saare elanik endale tuhandete kroonide eest n-ö trükivärsket vanapaberit – ajalehti – tellida.

Nüüd aga on lipp end jälle vardas pulka ajanud ja eks siin ole lobisetud ja hinge tõmmatud juba küll. Nii et vannid ja vankrid valmis ning mere äärde, aakrikku korjama!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)