Arstide streigist ja isemajandavast meditsiinist

Arstide streigist ja isemajandavast meditsiinist

 

Taasiseseisvumise järel võttis Eesti kursi turumajandusele. Meditsiini aga turumajanduse rööbastele ei viidud. Tekitati soerd osalt senisest sotsialistlikust ja osalt turumajanduslikust isemajandavast meditsiinist.

Praaliti: meditsiini võimekus olgu Eestis maailmatasemel. Kui sama väidaks kaitsevägi, peaksid meil olema superlennukite armaada, kümmekond lennukiemalaeva Soome lahes, sajad tankid Põlvamaal jms.

Maailmatasemele jõudmiseks (näiteks üha keerukamaks-kallimaks muutuvate aparaatide ja ravimite ostmiseks) vajab meditsiin väga palju raha. Varustust tuleb osta maailmahindadega, vaid meditsiinitöötajad ja tarbijad on kodumaised.

Teadlikult on jäetud määratlemata, kas väljakuulutatud „maailmataseme“ all jätkub raha 1907., 1937., 1977. või 2007. aasta „maailmataseme“ ostmiseks.

Turumajanduse imiteerimiseks mindi üle riigi poolt meditsiiniteenuse hulgiostmisele. Paraku külmutatud hindadega! Umbes sedasi nagu Kuressaare turul oleks kohustuslik müüa mett 30 krooni kilo, bensiinijaamades bensiini 5 krooni liiter ning leivapäts ei tohi maksta üle 3, piimaliiter üle 2 krooni. Ehitaja tunnipalk olgu aga 10 krooni.

Süvenevat meditsiini närbumist üritatakse leevendada meditsiinitöötajate palkade külmutamisega. Kasutati leidlikku nippi: meditsiiniasutused viidi 1990-ndatel üle isemajandamisele. Erinevalt levinud arvamusest, pole Eestis enam ei riigihaiglaid ega riigiarste (v.a kaitseväes ja vanglas). On vaid arstid-peremehed ja arstid-sulased. Kõik meditsiiniasutused (ka Kuressaare Haigla SA!) on ammuilma registreeritud äriregistris.

Trikk on selles, et eraõiguslikul juriidilisel isikul on täielik vabadus maksta töötajaile palka … kuis südametunnistus lubab ja isemajandav rahakott kannab. Seetõttu saab peaminister tõesti ausalt öelda: mina ei saa meditsiinitöötajate palgataset mõjutada. Tänase peaministri abikaasa dr Anu Ansip on günekoloog Tartus, mistõttu on pere kindlasti hästi kursis meditsiini majandusprobleemidega.

Teisalt – kui Kuressaare linnavolikogu vaid tahaks, võiks ta igale Kuressaare arstile hakata kuus juurde maksma 10 000 krooni ainuüksi selle motiveerimiseks, et nood töötaks Saaremaal edasi.

Ning haiglajuht Viktor Sarapuu saab samuti (sihtasutuse nõukogu otsuse alusel, Kuressaares on need saarlaste tervise eest vastutajad ju nimeliselt teada!) määrata, kas maksab ühele arstile 75 000 krooni kuus ja teisele 15 000 krooni. Tallinn siin vahele ei sekku. Seega – mitte palga määramises pole probleem, vaid teenuse pealesunnitud müügihinnas, korjamaks töö tegijale vajaliku palga maksmiseks raha.

Et varjata meditsiinisüsteemi turumajandusele ülemineku äpardumisi, hämatakse, nagu peaksidki eesti arstid (ja meditsiinipersonal üldse!) töötama madalapalgaliselt. Nad olevat madala palgaga leppimist vandunud nn Hippokratese vandega. See on valetamine.

Tänases Eestis ei ole mitte ükski arst eales vandunud Hippokratese vannet. Selle tekst oli Eesti NSV-s tunnistatud kogunisti nõukogudevastaseks(!). Hippokratese vanne keelab karmilt abordi tegemise ning kirurgilised lõikused. Isemajandav Kuressaare Haigla SA aga näitab oma 29. põhitegevusena abortimist, 36. ja 38. punktis aga „noakasutamist“, s.t kirurgiat. Ometi on Hippokratese vandes arstieetikale sobimatuna väga ühemõtteliselt kirjas: „Samuti ei anna ma ühelegi naisele abordivahendit…“ ja veidi edasi: „luban mitte kasutada nuga…” Nii et kui arutada arstide streiki ilmtingimata Hippokratese vande valguses, siis rikub ju dr Viktor Sarapuu (minu kunagine vanem toakaaslane ülikoolipäevilt!) otseselt Hippokratese vande kahte olulist meditsiinieetilist printsiipi.

(Dr V. S. õigustamiseks – ajad on muutunud ja meie koos nendega. Vanne on siiski pelgalt Kristuse-eelse paganliku kreeka filosoofia kuivanud õis.)

Ka juriidiliselt on tänases Eestis Hippokratese vandel sama jõud nagu noormehe lunimisel, kes tütarlapse voodisse pääsemiseks vannub neiule ühel sumedal suveõhtul igavest armutruudust. Kõlab suigutavalt armsalt, aga ei tähenda midagi enamat kui kahupäise poeedi luuletus.

Pöördudes tagasi meditsiinitöötajate palganõudmise juurde, on see arstide streigiliikumise juhtide kaval võte järgimaks Eesti seadusi.

Tegelikult peitub selle taga hoopis nõudmine, et seni jäigalt külmutatud teenusehinnad tuleks lasta lahtiselt kõikuma (nõudmise-pakkumise tasakaalu tekitamiseks nagu meemüügiga Kuressaare turul, kus hinda mõjutavad ka turistid) ja neid siis igal aastal läbirääkimistega paika panna. Selle kähmluse käigus on rahva viha (lugege internetist Delfit!) osavalt pööratud mitte ainult arstide, vaid ka haigekassa vastu.

Tänane haigekassa on kunagise reformistist vene ministri Pjotr Stolõpini (mõrvati terroristi poolt 1911. a) ideede najal rajatud töökindel meditsiini rahastamise süsteem, mille kaotamisel variseks Eesti meditsiin mõneks ajaks kaootiliselt kokku.

Poliitikud väidavad streigiähvarduste surve all ehmunult: juba ongi meditsiinitöötajate palkasid 20% tõstetud. See on järjekordne osav manipulatsioon massidega.

Tegelikult tõsteti 2007. a tsipake küll teenuse ostmise hulgihindasid, aga kappav inflatsioon (seetõttu ei lubata Eestil ka eurole üle minna!) sööb isemajandava meditsiini müügitulusid kiirelt. Terviseremondi omahind (ilma palgakuluta!) tõuseb inflatsiooniga kindlasti. Hambaarstidel pole laste hambaravi kõrge omahinna ja madala müügihinna tõttu juba praegu motivatsiooni haigekassa hindadega töötada, nad lihtsalt loobuvad lepingust.

Miks ei võiks isemajandava Kuressaare Haigla SA valgustuse, kütte-, remondi-, saarlaste tervise tagamiseks vajalike uute aparaatide ostmise kõiki kulusid välja maksta Kuressaare linna eelarvest? Mitte ükski seadus seda ei keela.

Kuressaare Haigla SA asutaja on ju Kuressaare linn. Ma ei arva, et Kuressaare linnapea isegi hea soovi korral seda jaksaks teha. Ei. Pigem tahan viidata: meditsiini poliitiliste otsustega aastate vältel tekitatud jamad tahetakse riigikogu valimiste eelsel tundlikul ajal kallata solgina üksnes arstide kaela.

Seetõttu hämatakse Eesti tänases räiges rahamaailmas (meenutagem loosungit: küll turg paneb asjad paika!) arstide puhul lüürilisest-poeetilisest muistsest Hippokratese vandest. Samas „unustades“, et isemajandav meditsiin Eestis juhindub võlaõigusseaduse 41. peatükist, mis käsitleb tervishoiuteenuseid. Mille poolest see erineb Hippokratese vandest, saab igaüks internetist lugeda.

Korraldajad valisid streigiks ülimalt õige aja (mitte nii nagu mõned aastad tagasi koolmeistrid). Riigikogu valimiste eelses valijatega tehtavas ajupesus on valija nüüd saanud 40 päevaks vaheda võimaluse esitada eri parteide propagandistidele piinlikke küsimusi: kuidas ikkagi jääb arstiabiga?

Arstide streik äratab alati üleeuroopalist tähelepanu. Eestile on see eriti piinlik seik: on ju Eestit senini reklaamitud kui üliedukat üleminekuriiki. Ühegi erakonna juhid ei ole nii rumalad, et nad ei saaks asjast aru. Kuid rahvale tõe väljaütlemine võib väga valusalt mõjutada lähenevate valimiste tulemusi. Mida teha?

Loe edasi tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)