Järelehüüe lihtsale inimesele

Järelehüüe lihtsale inimesele

 

Enne teema juurde asumist tahan jagada oma rõõmu selle üle, et raadio Kadi on nüüd kuuldav ka Kärdlas. Seda nüüd kuulangi (kui ma just ise ei räägi) ja pean ütlema, et olen saadetega üprisväga rahul.

Tänu tegijatele. Täitsa professionaalne raadiojaam. Tundub, et ka ajaleht on käima läinud. Annaks taevas, et ta vaid rutiini ei langeks!

– – – – –

Nüüd aga tahan teile rääkida Zinaida Graubergist ja tema kummalisest surmast.

Niisiis – eelmise teisipäeva, 9. jaanuari hommikul vara märkas juhulik töölemineja ühe eramaja elutoaaknas kahtlast hõõgumist.

Kibekähku helistas ta tuletõrje välja (elagu mobiiltelefoni leiutajad!) ja juba mõne tunni pärast pääses Hiiumaa üle tüki aja uudistesse: “Kärdlas hukkusid tuleõnnetuses 67-aastane naine, kass ja koer!” hõiskas kaasa ka Delfi. Andes muidugi võimaluse ka rumalatele inimestele kommentaaride jaoks…

Kes ütleks, kes on LIHTNE inimene? Kes ütleks, KES ei vääriks järelehüüet?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahan rääkida Lillist, kes oli tegelikult sündinud Zinaidana. Tahan rääkida Lilli Hangust, kes oli sündinud Graubergina.

Lilli perekond tuli Hiiumaale 1958. aastal, kui Lilli oli 19-aastane, kaugest Siberist. Päritolult oli perekond Volga-sakslased. Asus tööle, töökaaslased hakkasid teda Lilliks kutsuma. Varsti ta abiellus Ilmar Hanguga. Abiellumisel, kui toimus passivahetus, võttis endale ka ametlikult eesnimeks Lilli. Neil oli suur armastus kuni Ilmari surmani mõned aastad tagasi. Edasi armastas lesknaine üksinda. Ikka Ilmarit.

Mina sain Lilli-Ilmariga tuttavaks ca 30 aastat tagasi, kui olin nende tol ajal viiendas klassis õppiva tütre Viia klassijuhataja. Viial oli ka vend Viljar: mõlemad silmatorkavalt hästikasvatatud lapsed. Viia klassijuhatajana polnud mul küll mingit vajadust nende kodu külastada – tüdruk oli priimuste-poolel, priimuste klassijuhatajatel aga pole ju mingit põhjust lapse koju minna.

Tookord aga helistasid vanemad mulle ise, ja üsna tavatul põhjusel: nende kodu oli külastanud… keravälk. Nad olid kutsunud looduskaitsjaid, et need vaataksid, näeksid, usuksid ja jätaksid meelde, mismoodi keravälk nende kodus toimetas.

Ja ma vaatasin, nägin, jätsin meelde, aga tookord ei avaldanud seda lugu, mis TÄNA nii hästi MÜÜKS, mitte keegi.

Keravälk oli tulnud köögist, keksinud telekat vaatavate Lilli-Ilmari vahelt õhus hüpeldes läbi, peatunud telefoniaparaadil ja… lahkunud läbi kinnise akna tiheda raami. Telefon nägi pealt välja nagu telefon ikka, seest aga oli känkraks sulanud. Aknaraam polnud põlenud, vaid tuhm-hall ega võtnud mingit värvi peale: Ilmar demonstreeris seda mulle.

Lilli aga rääkis, kuidas ta oli noorena – kui ta veel Zinaida Grauberg oli – käinud ekskursiooniga Padise kloostris. Kuidagi juhtunud nii, et grupp läks ees kloostritornist alla ja Lilli-Zinaida jäi üksinda taga tulema. Siis keksis talle lõbusalt astmelt astmele hüpeldes vastu tulekera.

Viisakalt tõmbus Lilli teed andes kitsukesel trepil vastu keskaegset kivimüüri ja laskis ta mööda. Siis läks kumbki oma teed – välguke üles, Lilli alla. Keravälk polnud suur: nii keskmise lastepalli-suurune. Ilm oli päikesepaisteline.

“Selge,” naersin mina, “ju see oli seesama sinu tuttav keravälk! Ta tuli lihtsalt külla, et vaadata, kuidas su elu läheb.”

– – – – –

Nüüd hiljaaegu oli Lilli lastele rääkinud, et tema tahaks kindlasti pärast surma kremeeritud saada. Saigi. Aga hoopis teisel moel, kui ta soovinud oli. Arvata, et jäi suitsuga magama. Kõik muu oli tagajärg. Loodame, et ta suri enne surma. Vingu kätte, näiteks.

Minule aga meeldib minu isiklik oletus. Kui kuulsin, et põlengut polnudki, ainult hõõgumine, ja kui mõelda veel, et midagi polnud selle küllaltki suure maja elutoas põlenud, vaid ainult sulanud, kusjuures ikka veel toas olnud jõulukuusekeselt polnud langenud ükski okas, tahtsin ma (ja tahan praegugi) mõelda, et Lilli viis kaasa… keravälk. Külastas teda lihtsalt kolmandat ja viimast korda.

Ja puhaku ta rahus. Lapsed on kindlad, et igal juhul on ta nüüd oma armsa Ilmariga koos.

Selline sai siis järelehüüe lihtsale inimesele, kes oma 67 eluaasta jooksul kohtus vähemalt kaks korda kummalise loodusnähtusega, mida me nimetame keravälguks…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)