Põletusmärk (6)

Põletusmärk

 

Kremli lesginka
On pöördelise tähtsusega ajajärk, ometi kirjutatakse ajalooannaalidesse kiretu ükskõiksusega 1940.

Eesti töörahva valitsuse delegatsioon on nüüdsama jõudnud Moskvasse, otsustamisel on Eesti vastuvõtmine Nõukogude Liitu. Ühtäkki on pääsenud liikvele kumu, et Eestit ei tahetagi liiduvabariikide hulka vastu võtta. Põhjendus on üpris argine.

Eesti on pisike, loodusvarade poolest vaene, iseäranis Saaremaa. Ning roiskuvas kapitalismis raiskuläinud eestlased sulalaisad. Puha omakasupüüdlikud pursuid ja õgardid, kes himustavad teiste rahvaste kulul hõlbuelu elada. Enamgi – tahavad olla teistega samaväärsed ja samaõiguslikud.

Üldises ärevas teadmatuses on nii- ja naasuguseid arvamusi – kuidas kõige väärikamalt toimida? Meeletusk ja vastuolulised salakartused võtavad järjest enam võimust, meelekindlusetus üha süveneb: ajaloolise tähtsusega üritus võib nurjuda.

Meeleärevuses peetakse isekeskis aru, kuis oleks kõige otstarbekam toimida. Vastutuse koorem on raske. Tõesti, kui eestlasi N. Liidu rahvaste suurde perre vastu ei võeta, mida sel puhul Moskvast tagasijõudmisel inimeste pärimise peale kosta, mil viisil nende ees oma saamatust õigustada?

Jõutakse ühisotsusele, ja sellega on enamus päri, et Johannes Vares on kõigiti sobiv persoon, kes vahendajana tuleb mistahes võimalusel ja ettekäändel saata Jossif Stalini manu, pidamaks temaga üks hingevabastav ja usaldustäratav jutuajamine.

Seda muidugi vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Ehk õnnestub Eesti esindajal mõistva suhtumise ja halastava südame poolest tuntud Rahvaste Isa mingil moel üle kavaldada, rahvastele õnne toojat keelitada, et ta peatselt algaval Ülemnõukogu istungil eestlaste eest kostaks.

Ettenägelikud eestlased on jõudnud Kremlis välja nuhkida kõik vajalikud uksed, kustkaudu Stalinil on kombeks sisse-välja käia, ja kuhupoole uksed avanevad. Iseäranis tähtis on teada eriti salajast ust, mida isegi ei valvata.
Stalin on – nagu enamasti ikka – oma kabineti üksildases üksinduses. Ta on talle omasel viisil mitu paberossi Kazbek ära murendanud, tubaka tihedalt piibukahasse toppinud.

Harjumuspäraselt diivani seljatoele nõjatudes ja mõnutundest silmi vidutades on ta mitugi mahvi ära popsutanud. Oh mis õnnis enesetunne ja mugavlemine! Nood on igati rahuldustpakkuvad kõige kõrvalise eest turvatud üksiolemise hetked.

Stalin on pisut lösakile laskunud. Ta vasak, piipu hoidev käsi on diivani seljatoele pikalt välja sirutatud. See on Rahvaste Isal üks ta jõudehetkede meelisseisundeid. Sestap häda sõgedale, kes söandaks seesugust naudinguhetkede olemisemõnu mingil kombel ära rikkuda! Ometigi nurjatakse ta õdus üksiolemine ära üsna ootamatul ja sündsusetul viisil. Iseäranis sündsusetul!

Seinatulede varjatud valguses hetkeks juhtumisi salajase ukse poole vaadates on Stalin kenakesti üllatunud, isegi üksjagu kohkunud, nähes uskumatusest pärani silmi veelgi enam põrni ajades, kuis salaukse keermeline käepide tasa-vaikselt alla vajutatakse, kuis uks tasahilju poikvele lükatakse, kuis Vares end seejärel, külg ees, tuppa poetab ning hetkelise kõhkluse järel värvikireva mustriga idamaa vaibale rõhtsalt neljakäpuli patsatab, hakates seejärel priske mehe kohta üllatava kerguse ja kärmusega mööda vaipa otsejoones Stalini poole roomama, selg nõguskumer.

Ehkki suur meeldida tahtmine, on seesugune kombetu tegu ometigi järelemõtlematus, hulljulgusesööst ja rumal sissekukkumine ühekorraga. Stalini harjasvurrud on hakanud ärritusest võbelema kui tigedal tarakanil.

Enamgi – Stalin on seesugusest ootamatust sissetungist sedavõrd üllatunud, et ta piibuvart hoidvate sõrmede haare lõdveneb, nõnda et piip diivani seljatoele kukub. See näiline tühiasi on eesti rahva jaoks ülimalt saatusliku tähendusega, mida üsna varsti võidakse kogeda. Ja kuidas veel! Lausa aastakümneid!

Hing neljatöllakil roomamisest pakil ja kohtumisest hirmuärevil, on Vares Stalinile haardeulatusse jõudnud. Laialt avali tõstetud kätega krabab Vares Rahvaste Isal jalgade ümbert kinni, vaadates nutusel-tatisel ilmel ning ülima truualamlikkusega alt üles, oskamata tähele panna Stalini kõrki näoilmet, ta karmilt hävitavat otsepilku. Igatahes on paslik tuletada meelde J.-P. Sartre sõnu: „Ma vihkan ohvreid, kes austavad oma hukkajaid.”

„Kallis Jossif Vissarionovitš…” lunib Vares kogelemisi kaastunnet ja mõistvat suhtumist, üritades natukenegi keskenduda, tuletamaks meelde kõige õigemaid väljendeid, saavutamaks pisutki suhtlemislahedust, et seejärel võiks oma delegatsiooni murega lagedale tulla. Nende murega, kes esindavad eesti rahva tahet.

Varese meel on murelik. Tal on kõva nohu, taskurätikut ei saa kasutada, kuna ta embab mõlema käega ja kõigest väest Stalini jalgu. Stalin, kes on tuntud oma ülla käitumisviisi poolest kaasinimestega suheldes, on Varese eneseväärikuse hülgamisest ja enesealanduse liigrohkusest häiritud. Kõige enam tunneb ta meelehärmi oma säärikute pärast, mis Vares on täis tatistanud, ära ilastanud. Sestap on mõistetav, et ühtäkki ei suuda ta ennast enam vaos hoida. Stalini hääl on vihaselt vali, kui ta äkilises ärritushoos käratab: „Sa igavene koeraraibe! Lase mu jalad lahti! Ja otsekohe!”

Hirmuähmis ja süütundest üha kohmetum Vares ei lase. Vastupidi, hirmust ja kartusest hoiab ta võõraid jalgu veelgi tugevamini kramplikus haardes, liibudes limuski kombel näoga vastu saapasääri, palgeil totter meeleheitenaeratus, nagu võiks sel moel miskit heastada. Kaitsmatuses abitut jõuetust tundes hakkab temas järjest enam võimust võtma kuristiksügav meeleheide, millele lisanduvad alandus- ja alaväärsustunne.

Hilinenult on ta jõudnud arusaamisele, et ülipüüdlikkuses, veelgi enam aga meeldidatahtmises on ta kõvasti üle pingutanud, et ses pealetükkivuses on kõik vääralt välja kukkunud. Tal on tahtmine rääkida, selgitada, öelda midagi, mis teda mingil kombel välja vabandaks.

Samas mõistab ta enam kui hästi, et toimepandud tegu pole üleüldse vabandatav, et mistahes eneseõigustused ja püüdlikud vabandused siin ei aita.

Olukord on üha ängistavam, mõttekujutluses otsib hädasolija väärikat taganemisteed. Seda ei ole. Hukkamõistetuna pole tal miskit, mis annaks kübekese lootust või lohutust. Tõesti, seda peab ta iseendale tunnistama, et oma käitumisviisi poolest on ta olnud ülimalt ettevaatamatu, et seekord peab tal olema õnne, ja palju õnne, et ellu jääda.

Kergekaalulise ja lühikest kasvu mehe väledusega teeb marutige Stalin krapsaka äkkliigutuse, saamaks oma jalgu Varese haardest vabaks. See lähebki tal korda, kuna saapad on tatist ja ilast ligedad. Rabelemise juures nihkub diivan seinast väheke eemale. Just sedavõrd palju, et diivani seljatoel olnud piip kukub põrandale. Tasast, peaaegu kuulmatut kolksatust ei kuule ses märulis kumbki asjaosaline.

Puhtjuhuslikult aga on see juhtum Eesti riigile ja eesti rahvale ajaloolise tähenduse poolest ülimalt saatuslik.

Omaenese ettevaatamatuse tõttu on Vares täienisti Stalini meelevalla all. Püstiupitamiseks ei anta hetkegi aega. Varese väärikust natukenegi säästmata – tõeselt pole seda ju ollagi! – aetakse ülipüüdlik mees kabinetist välja. Ikka ja jälle tabavad Stalini nätsuvad jalahoobid neljatöllakil mehe pehmet taguotsa.

Rahvaste Isa teeb seda gruusiapärase väledusega nagu oleks ta mõlema jalaga hoopide andmist ammuaega harjutanud. Ikka kerge puusahööritusega, põlved natuke nõtku lastud ja jalalaba pöiast järsult ettepoole kaldu. Juhuslikule kõrvaltvaatajale näiks, et Suur Juht ja Õpetaja tantsib pehmete saabaste välkudes oma armastatud rahvatantsu lesginkat.

Tigeda ja võimuülbe Stalini meelepaha vaigistada on ilmvõimatu. Ja kel peaks olema söakust seda teha, kui ta on hakanud marutama? „Igavene koeraraibe niisugune!” sajatab ja sõitleb ta talle ülimalt omase sõimuga. Äkilises isekusehoos Stalin läheb järjest enam marru, lausa raevu. Kui kurjus oleks mõõdetav suurus, kuivõrd suur see sel juhul oleks?

Stalini rikutud meeleolu leevendaks mõnevõrra see, kui ta otsekohe saaks mõne mahvi piipu tossutada, kirgliku suitsetajana oma närvilisust maandada. Hädakorral kasvõi tühja piipu lutsida. Ta üritabki seda teha, ent õnnetuseks, eesti rahva jaoks lausa katastroofiks, on piip jäljetult kadunud. Kohemaid haarab ta Beriaga otseühenduse telefonitoru: „Lavrenti Pavlovitš! Kallis kaim, mu piip on ära röövitud.

Ole semu ja lase üles otsida nurjatu rahvavaenlane, kes selle kuriteoga hakkama sai. Ja nahuta teda väheke! Tee mulle seda meelehead.” „Just nii, tegutseda, Jossif Vissarionovitš,” on Berial asjakohane vastus valmis nagu taolisel puhul alati. Teoinimene nagu ta on, asub ta otsemaid tunnustustvääriva otsustavusega käske-korraldusi jagama.

Kuigi Stalini haistmis- ja aistimismeel on kirgliku suitsumehena üpris rikutud ning tundetuim, nuhutab ta ühtäkki ometigi vaevutajutavat kärsahaisu. Aga kustkohast? Äkki on igal pool ja kõikjal varitsevad rahvavaenlased Kremli põlema pannud? Üha rahutumana toas ringi traavides ja juhtumisi natuke diivanit nihutades leiab ta kadunud piibu põrandalt üles.

Ruutmustriga parketil on sel kohal näpuotsa-suurune vaevumärgatav, aga ikkagi nähtav põletusmärk, just seal, kus piibukahast välja pudenenud hõõguv tubakas on enne kustumist jätnud pruunikastumeda rombi.

Stalini leidmisrõõm on suur. Meeleülenduses helistab ta otsekohe Beriale: „Lavrenti Pavlovitš! Sain oma piibu kätte!” Beria on selle vahe sees tõhusalt tegutsenud, seega pole ta vastus raasugi üllatav: „Tean! Viiskümmend arreteeritut on oma kuriteo juba üles tunnistanud.

Ja saja kahtlusaluse suhtes toimub praegu tõsine juurdlus, küll needki seni veel pisut tõrksad oma osaluse selles üles tunnistavad, kui neid natuke aega trellitatud akendega ruumis hoida.”

See omakandi mehe humoorikas vastus teeb Stalinile kõvasti nalja. Piipu popsides on ta üsnagi maha rahunenud, nägu heatahtlikult muhelev. Innukalt, avala uudishimuga on ta valmis genatsvale käest rohkemgi teada saama, küsides: „Kes nad niisugused on, need kurjategijad? Kustkandist pärit?” „ Ah, enamuses puha pribaltid, suurem jagu eestlased, kes selle inetusega hakkama said,” vastab Beria, hääles ühtaegu tüdimus ja tülpimus.

Ilmse, lausa nähtava mõnutundega piipu tossutades on Stalini enesetunne silmnähtavalt paranenud, olles saanud tagasi talle nii omase gruusiapärase naljatuju: „Alles natuke aega tagasi oli minu kabinetis üks kangesti nahaalne tüüp. Ja kujuta ette – ta hiilis sisse salajase tagaukse kaudu, kustkaudu ma ise haruharva käin ja mõnikord sina ka. Aga ma tegin talle kõvasti tuupi! Oleksid sa vaid näinud! Oli mu jalge ees põrandal kui lastud vares.”

Omaenese ilmeka nalja üle on Stalinil kui tuntud hambamehel tõsine heameel. Seejuures ei oska ta mitte natukestki ära aimata, kui mitmetähenduslik, kui erakordselt tabav ta kalambuur just on. Kui ta seda teaks, naeraks ta kindlasti veel suurema mõnutundega.
See kõik teeb Kremli ainuvalitsejatele kangesti nalja, on kummalegi omamoodi vaimne ergastumine.

Kremli müüride vahel on alati osatud muhedast naljast lugu pidada. Ühtlasi, justkui muuseas otsustatakse, et ennetamaks samalaadsete seikade kordumist tuleb otsekohe võtta kasutusele „vastavad meetmed”. Tuleb Eestist ešelonide kaupa inimesi, kes võib-olla pole nõukogude võimule lojaalsed, Siberisse sõidutada. See ammune komme on Venemaal ju alati ladusalt toiminud.

Eestlased on võõra valitsemise võimualustena ja täistuubitud loomavagunites Siberisse viimist nimetanud suupärasemalt küüditamiseks. Väga ilmekalt-tabavalt on seesuguse tegevuse kohta lausunud endisaegne prantsuse kirjanik ja poliitik Chateaubriand: „Vallutajaist tülgastumiseks tarvitseb vaid tunda saada kõiki neid hädasid, mida nad põhjustavad.”

Eesti delegatsiooni liikmed Lauristin, Vares ja teised, kes käisid 1940. aasta augustis Moskvas Eesti riiki maha kupeldamas, on tollal tehtud fotodel rahuloleva, naeruse näoga. Ei vähimaidki süümepiinu! Hoolimata sellest, et nende tegu on lurjuslik. Juudas sai Kristuse äraandmise eest tasuks 30 hõbeseeklit, eestlased seevastu ei saanud oma kodumaa ja rahva reetmise eest ühtegi senti ega kopikat. Kuid see-eest põlgust kuhjaga. Just seda, mida nad oma tegude tõttu väärivadki.

Ajaloolastel on kombeks suure usinuse ja innuga uurida mõisteliselt tumedaid ja valgeid laike, mille kohta pole täit selgust, kuid mis oma olemuse tõttu on nii või teisiti seotud vägivalla ja ülekohtuga. Ikka veel on eesti avalikkuse jaoks selgeks tegemata, et kõiksugused „laigud” said alguse Varese liigsest alamusetundest ja vabatahtlikust orjameelsusest Stalini ees.

Oli tal siis tarvis salajase tagaukse kaudu kabinetti hiilida, Rahvaste Isa nähes põlvili patsatada ja limuski kombel roomavalt lipitsev olla. Miks ei suhelnud ta Staliniga nagu mees mehega? Seda enam, et kasvu poolest olid nad enam-vähem ühepikkused. See on üksjagu imekspandav, kuna varest peetakse linnuriigis üheks arukamaks, ettevaatlikumaks linnuks. Vististi tohib järeldada, et Vares polnud oma sulise nimekaimu vääriline.

Suures tõe teadatahtmise ihas aina tuhnitakse kõiksugustes ajalooürikutes, mida on õnnestunud hankida. Palju muu ja tähtsa teadasaamise juures on senini jäänud mainimata, et kõik järgnevad ajaloosündmused, mis puudutavad Eestit ja eestlasi, said alguse Stalini kabinetis õnnetul kombel põrandale kukkunud piibust, vaevumärgatavast põletusmärgist, mida kergesti võib pidada parketimustri oksakohaks, ent on otsekui vägivalla sümboolne tuhmumata tunnusmärk.

Seda ei lasta tuhmuda. Vastupidi, selle eest kantakse hoolt, et hoida eriliselt erksana. Kui see märk Kremli tänastele võimukandjatele silma torkab, algab otsekohe vana lesginka tänapäevasel kujul. Kogu maailmale pasundatakse täie võimsusega: Eestis käib inimõiguste rikkumine ja genotsiid, muulaste ahistamine ning tehakse palju muudki hirmsat, mille eest Eestit ja eestlasi on alatihti hurjutatud, korrale kutsutud. Teadupärast väisavad selleks Eestit igat masti rahvusvahelised vaatlejad, kellele näikse päris meeldivat siin sarjamas käia.

Tõesti, lausa häda ja viletsus nende kõlbeliselt hukkaläinud eestlastega, kes ei oska, ei taha kombekalt käituda. Seetõttu on neid tarvis alatasa kantseldada ja õpetada meelt parandama, et siis väärikate kodanikena vastu võtta Euroopa Liitu, kus teadupärast peab kõiges olema akuraatselt ühtmoodi, ühesuguste normide järgi paika pandud. Ühtaina võime kuulda e u r o…

Usaldus- ja uskumisväärsete teabekanalite kaudu on teada antud, et peatselt võidakse Eestis kasutusele võtta kahekohalised WC-potid. Kahekohalised seepärast, et eestlane, kui ta läheb WC-sse, peab ilmtingimata arvestama sellega, et kõrvalpotil võtab istet euroametnik, kelle ametikohustuseks on jälgida eestlase käitumist: kas kõik toimub kombekalt eurodirektiivide järgi, et ei oleks miskit liigset, inimväärikust alandavat.

Nii oleme võinud veel kord kogeda, et põletusmärk Kremlis on ilmekas näide sellest, et ajaloos pole vähetähtsaid pisiasju. Ülimalt tähtsad on isegi nood seigad, mis kiretu sõnastusega ajalooannaalides pole mainimist leidnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 216 korda, sh täna 1)