„Sõbra juurde tuleb lihtsalt minna …”

„Sõbra juurde tuleb lihtsalt minna ...”

 

Selline mõte jäi kõlama 16. jaanuaril Kuressaare Linnateatris esietendunud lastenäidendist „Sina minu jaoks”.

Genrihh Sapgiri ja Gennadi Tsõferovi lastenäidendi lavastas SA Kuressaare Teatri egiidi all meie oma „raudvara” teatritegemises – Tõnis Kipper. Ka osades on Kuressaare publikule juba tuntud tegijad – Aare Heiberg, Urmas Lehtsalu, Valve Heiberg, Merike Meriloo, Mait Merivald, Ellen Šefer, Aime Käen. Kunstiliselt poolelt on „vaevanägijaks” Leenamari Pirn.

Loos endas on olemas kõik, mida ühelt healt lastetükilt oodata võib: „nunnu” ja tagasihoidlik peategelane, hoolimatu ja egoistlik, kuid südames üldse mitte paha „sõber”, hulk värvikaid ja omapäraseid kõrvaltegelasi ning loomulikult Elutarkus Ise – antud lavastuses tegelasena Puu.

Mis mulle meenutas väga ühte omaaegset lastesaadet, kus oli tegelane Tamm, kes oli kogu metsas kõige targem. Veidi ebatraditsiooniliselt on kõrvaltvaatajana, teadustajana ja muusikaliste vahepalade esitajana laval tegelane Raadio. Ja mis kõige tähtsam, kõik nad teenivad laval ühte eesmärki – jõuda koos publikuga asja ivani, sest kas me teame, mis see sõprus ikkagi on?

Sõprus on lastenäidendi teemadest lausa ajatu. Me võime rääkida austusest ja viisakusest ja korralikust käitumisest, kuid sõprussuhte n-ö reeglites on see tegelikult ju kõik juba olemas – tõeline sõber on valmis oma sõbra heaks tegema kõik – vajadusel olema ka Vihmamantel ja Kastekann. Ise midagi vastu saamata.

Seda lihtsat ideed „Sina minu jaoks” eneses kannabki. Ja mida muud nii väga olulist ongi täiskasvanutel lastele õpetada? Tuleb tunnistada, et inimlikes küsimustes on nad enamjaolt „suurtest” nagunii targemad. Ja kiituseks kogu trupile võib öelda, et lavastuses ei ole lastele üritatud valetada ega võltsilt head nägu teha. Kui lasteteatrit ei suudeta tõsiselt võtta, siis tuleks selle tegemine üldse järele jätta.

Praegusel juhul on põhjust peatuda ka lavastuse kunstilisel küljel, mida kahjuks väga paljude lasteetenduste puhul öelda ei saa. Kogu lavapilt on ühtpidi traditsiooniline ja igavavõitu – võimete piires „loomulik” metsakeskkond koos majakesega.

Kuid esmapilgul lihtsana tundunud kujunduses leidub nii mõnigi andekas „vimka”, näiteks kuuluvad minu lemmikute hulka päevalilled (mille kohta ühel hetkel küll karikakar öeldakse?) Nende närbumine on efektne ja täiesti usutav. Ma arvan, et pisemate vaatajate jaoks „teatriimena” täiesti vastuvõetav.

Teine lahe lahendus on Raadio ja tema iseeneslikult paigast äraminev sagedus. Midagi ei ole ülepingutatud, asju ei ole liigselt kuhjatud ja kostüümid on läbi aegade kõige efektsemad, mida mina Kuressaare Linnateatris näinud olen – Elevandi riietus on lausa geniaalne. Lisaks tekitatakse lõpulaulu ajaks lavale vägev valgusmäng.

Loomulikult on alati ka asju, mida saab paremini teha. Kohati läks muusikaline külg veidi pensionäride soovisaateks (mis Metsaraadios väidetavalt on eetris pärastlõunati) ja kahjuks esines ka sellel etendusel neid lastelavastustele nii omaseid „piinlikke hetki”, mil ei oskagi täpselt öelda, mis häiris, aga vaatajana on ebamugav olla. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et täiskasvanu jaoks on raske tajuda seda lastepärasuse piiri, mille ületamisel kipub asi pisut tobedaks minema.

Samas ei ole mul õigust selle piiri kohta midagi väita, sest kahjuks ei ole ma ise selle lavastuse sihtgrupp ja tuleb tunnistada – ei mäleta enam minagi hästi, mida ma 6-7-aastaselt mõtlesin või asjadest arvasin. Heidaksin veidi ette ka liigset traditsioonilise lastelavastuse formaadist kinnihoidmist. Keegi nagu ei viitsiks sel alal mingit uuendust läbi viia – täiskasvanute teatrikunsti reformitakse iga paari aasta tagant, kuid lasteteater on aastast aastasse ikka samasugune.

Ehk on see ainult aja küsimus, sest arvestades, kui huvitavaid lasteraamatuid ja -filme viimastel aastatel Eestis on tehtud, jõuab ehk peagi kätte ka lasteteatri aeg.

Aga põhiline eesmärk on igal juhul täidetud – lavastus kõnetab vaatajat, hoolimata east. Vastupidiselt täiskasvanutele mõeldud lavastustele, kus idee on tihtipeale ära peidetud kunstiliste võtete ja „sügavmõtteliste hetkede” virrvarri, on siin lihtsalt, selgelt ja igaühele arusaadavalt põhiline ära öeldud. Võib-olla ei kuuluta „Sina minu jaoks” küll maailmatõdesid, kuid teist inimest märkama õpetab ometigi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)