Lugu sellest, kuidas Ruhnu ühendati Eestimaaga

Lugu sellest, kuidas Ruhnu ühendati Eestimaaga

 

Üleeile, 17. jaanuaril möödus 88 aastat päevast, mil äsjatekkinud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus võttis vastuse otsuse: „Tunnistada Ruhno saar Eesti Vabariigi osaks.”

Tookord oli see otsus sümboolse iseloomuga – valitses talvine käre pakane, mistõttu saar oli merevangistuses ja polnud kedagi, kes seda otsust oleks läinud ruhnlastele teatavaks tegema.

Selline leigus Liivi lahel asuva väikesaare suhtes kestis läbi kogu kevade. Nii valiti Eesti riigi esimene parlament, Asutav Kogugi saareelanike osavõtuta.

Kiireks läks asi alles 1919. aasta maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas Tallinnas ilmuv Päevaleht uudisloo Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et „Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud.

Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (umbes 16 380 kg) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – toim.) padrunisi soovivad saada…”
Lätlaste kihutustöö

Edasi teatab Päevaleht ärevusega: „Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal välja pandud.”

Kuid juba neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti “hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt”.

Ja veel kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell viis asus “Ruhno saare kommisjon” või “Ruhno ekspeditsioon”, nagu seda asjaajamises tituleeriti, laevaga Kompass teele.

Dokumentide järgi koosnes ekspeditsioon ise esialgu neljast, hiljem aga viiest inimesest. Kaks neist esindasid kaubandus- ja tööstusministeeriumi, üks riigikontrolli ja valitsust. Kõige tähtsamat funktsiooni täitis aga neljas isik – Nikolai Blees, siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär.

Blees oli eesti-rootslastest üks tähtsamaid tegelasi ja kuna Ruhnu ligi kolmesajalise elanikkonna moodustasid samasse rahvagruppi kuuluvad inimesed, oli tema kohalolek juba ise tugev argument, et kallutada ruhnlasi liituma Eesti, mitte Läti Vabariigiga.

Eesti eest piiritust ja veini

Nikolai Blees kirjeldas toimunut siseministrile saadetud kirjas järgmiselt: „Et eesmärgile jõuda, said elanikkude vanad kombed ja traditsioonid respekteeritud ja saare esitajad laeval külalistena vastu võetud, ühtlasi katsusin rootsi keeles neile selgeks teha, et Vabariigi Valitsus igatpidi tahab elanikkude soovidele vastu tulla ja nende huvisid kaitsta.

See mõjus saare esitajate peale ja peale paari tunniliste läbirääkimiste palusid nad saatkonna maale…”. Lõplikku vastust ometi ei saadud, sest vastavalt ruhnlaste kommetele võis selle anda vaid saareelanike üldkoosolek.

Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri Kustbon kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati “soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…”. Kõrvutades seda loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub „jne.” sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, teist 150 pudelit, kokku 2650 marga eest.

See „jne” äratas tähelepanu juba siis. Riigikontroll esitas veel samal kuul küsimuse ja tõmbas paralleeli: „…mille põhjal on (tööstus- ja kaubandus- – toim.) minister hr Jaanson ajutise valitsuse määruse 7.XII 18. a. prg 1 (Riigiteataja nr. 7) vastu meie ajal ja meie maal, nii kui vanaste Ameerika metsades punanahkadele tulivett, vahetuskaubaks tulivett määranud”.

4. juunil laaditi hülgerasv laeva ja anti vahetuskaup, sh „jne.” vastu. Saadud „jne.” vastu vabanesid ruhnlased oma ainukesest väljaveoartiklist, mis rahutute aegade kestel seisma oli jäänud. Asjaolu, mis saareelanikke ekspeditsiooni pakkumiste suhtes kindlasti vastuvõtlikumaks pidi tegema.

Ruhnlaste ühinemiskoosolek

Sama päeva, 4. juuni õhtul kell 8 kogunesid ruhnlased pastoraati. Rootsikeelse kõnega esines “vabariigi esitaja poliitilises sihis” N. Blees. Tema ülesanne polnud lihtne. Mõned kuud hiljem märkis ta, et “ei olnud kerge, sest lettlased käisid enne saarel ja kuulutasid saart Lettimaa osaks ja peale selle kippusid saarlased ise sel ajal Rootsi alla”.

Blees püüdis neile selgeks teha, “et see saarele väga tähtis ja kasulik on, kui saar Eesti külge jääb, sest niiviisi saavad elanikud ka teiste Eestimaa rootslastega ühendatud, kelledel Asutavas Kogus ja Vabariigi Valitsusel omad rootsi esitajad on, et ühendus Rootsimaaga, kui väga meie rootslased seda ka ehk soovivad, mõtteta on ja sugugi läbiviidav ei ole”.

Mis puutub rootslaste esindajatesse valitsuses, siis Blees valetas. Ajutises Valitsuses eksisteerinud rootsi rahvusministri koht oli kadunud koos Ajutise Valitsuse endaga. 1919. aasta kevadel oli ju Tallinnas Estonia kontsertsaalis kokku tulnud rahva poolt valitud Asutav Kogu, kes määras ametisse uue valitsuse eesotsas tööerakondlase Otto Strandmanniga.

Sellest väikesest diplomaatilisest valest hoolimata oli Bleesi esinemine tagajärjekas. Ruhnlased nõustusid ühinema Eesti Vabariigiga. Nüüd kuulutas Blees saare Vabariigi Valitsuse volitusel Eesti osaks.

Järgmisel päeval organiseeriti Ruhnus võimuorganid. Miks seda kohe ei tehtud, ei tea. Südaööl vastu 6. juunit lahkus ekspeditsioon saarelt laevale. 6. juuni varahommikul eemaldus laev Ruhnust ja jõudis tagasi Tallinna 8. juuni õhtul.

Ekspeditsioonist ilmus sama aasta 18. juuli Tallinna Teatajas üsna täpne ülevaade, mis tegelikult kujutas endast ühe aruande redigeeritud ja parandatud varianti.

Tülikas hülgerasv

Tallinna naasmisega polnud aga Ruhno saare kommisjoni tegevus veel lõppenud. Peagi selgus, et ruhnlastelt ostetud hülgerasvaga ei olnud midagi peale hakata ja see riknes. Riknemise põhjuseks olid sobimatud hoidmistingimused.

Sellele lisaks oli ekspeditsiooni aruanne „puudulikult ja korratult kokkuseatud”. Kulusid kontrollides avastas Riigikontroll, et riik on ekspeditsioonist kahju saanud 15 116 marka.

Kuid pärast mõningast kaalumist otsustas Kontrollnõukogu 20. novembril 1919 asja siiski ära lõpetada. Sellist otsust motiveeriti järgmiselt: „Et ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline kui äriline ettevõte oli, et ekspeditsiooni liikmete tegevuses omakasu püüdmist olema ei näi, et kahju…mis riik ekspeditsiooni läbi saanud, olgugi, et ekspeditsiooni juhataja hooletuse tõttu tulnud, peaasjalikult olukorrast tingitud oli…”

Nii ühendatigi Ruhnu saar Eesti Vabariigi külge. Tekkinud olukorraga aga lätlased leppida ei soovinud ja 1920-ndate aastate alguses tekib Eestil oma lõunanaabriga selles küsimuses terav diplomaatiline vaidlus.
Allikas: Kaido Jaansoni artikkel ajalehes Tänapäev nr. 35, august 1991.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 126 korda, sh täna 1)